Jaanus Getreu: lapsel peab olema trennis lõbus!

Jaanus Getreu Foto: Erakogu

Laste vähesest liikumisest ja sellest tulenevatest probleemidest on palju räägitud. Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus tõi oma eile ilmunud arvamusloos välja teaduslikud numbrid meie laste liikumise kohta. See on probleem, sest vanasti ei saanud last õuest tuppa, nüüd toast õue. Mõne Hannuse väitega ei saa ma siiski nõustuda, kirjutab Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Lihula gümnaasiumi treener Jaanus Getreu.

Olen alati suure umbusuga suhtunud erinevatesse uuringutesse, eriti neisse, mis seotud lastega. Kuidas need tehakse, kes on uuritavad, kui vanad, kus elavad, mis perest pärit, jne, jne. Igal nüansil on oma mõju.

Lugupeetud teadur toob välja fakti, et päevase vajaliku 60-minutilise mängimise ja liikumise saab Eestis kätte 25 protsenti, 5–17-aastastest koolilastest. Tekib küsimus, kus ja kellega see uuring tehti. Olen täiesti kindel ja võin täie veendumusega väita, et nii minu jalgpalliklubi kui ka Lihula gümnaasiumi lastest liigub raudselt iga päev 60 minutit ja rohkem, vähemalt 75 protsenti lastest.

Lihula gümnaasiumis on huvialade ja spordiringide arv väga lai. Lisaks kehalise kasvatuse tundidele, mida on nädalas vastavalt kooliastmele 2-3, saavad õpilased osaleda rahvastepalli, jalgpalli, võrkpalli, korvpalli, maadluse ja rahvatantsu treeningutel. Veel tegelevad noored kergejõustikuga ja väga suurt populaarsust on võitnud Lihula mõisamäel asuv discgolf'i rada. Mõni laps käib kolmes eri trennis ja vahel tuleb just lapsevanemale tõmmata pidurit, et võsuke hoogu maha võtaks.

Lisaks eelpoolnimetatud organiseeritud treeningutele on ju laps vabal ajal ka õues, kas rattaga, rulaga, rulluiskudega, suuskadega, kelguga. Ja mis kõige tähtsam, enamik lapsi tuleb treeningule jala. Usun, et meie, Lihula valla spordiaktiivsed noored ületavad päevas väljatoodud liikumise numbri 60 minutit mitu korda. Põhjus on muidugi üks ja ainus. Me elame maapiirkonnas.

Usun, et just see fakt mängib laste liikumises ja õues olemises väga suurt rolli ja mitte ainult Lihula vallas. Minu väikeses maaklubis tegeleb jalgpalliga 70 noort. Kindlalt tuleb jala, või rattaga treeningule 80 protsenti jalgpalluritest, 10 protsenti tuuakse ja viiakse lapsevanema autoga ja sama palju sõidab bussiga, sest nad elavad Lihulast väljas. Juba see on suur ja määrav number. Seega ma ei arva, et meie piirkonna lapsed oleksid vähese liikumise tõttu terviseriskis. Usun, et linnaelanikud, ka uurijad, ei ole päriselt maaeluga kursis.

Spordi professionaliseerumine

Eraldi teema on treening ise. Aave Hannus kirjutab, et mujal uuritu põhjal vaatab laps poole treeninguajast treenerit ja mingit tegelikku liikumist pole. Olen kaua olnud õpetaja ja tean kindlasti, et kehalise kasvatuse tund on jah selles suhtes erand: lapsed kiirustavad kehalise tundi, vahetavad riideid, alustavad tundi, järgmisse tundi jõudmine võtab aega ning tunnis tehtav töö jääb lühikeseks. Aga treening on ikkagi midagi muud.

Kus mujal on välja tulnud, et lapsed vaatavad pool trennist treenerit? Kindlasti on spordialade treeningud ja spetsiifika väga erinevad, kuid... Nooremas kooliastmes peaks treening olema mänguline ja treeningul peavad kostma ainult laste rõõm ja lustihõiked. Mitte mingit kohustust peale viisakuse ja teistest lugupidamise ei saa me väikestele peale panna. Laps peab tulema rõõmuga treeningule ja sealt veel suurema rõõmuga ära minema.

Kuidas me selle tagame?

Lapse jaoks on mäng kõige tähtsam, peame hindama last mängus ja mängu lapses. Samas on oluline selles just treeneri roll. Pedagoog peab käituma eriti targasti. Lapsele peab lähenema individuaalselt ja kõikidele tuleb anda võimalus. Last ei tohi jätta üksi. Temaga tuleb tegeleda. Olen töötanud kodukandi mitmes maakoolis ega ole näinud selle aja jooksul ühtegi spordiõpetajat, kes oleks lapse treenimissoovi takistanud. Mingit vahet ei tohi teha, laps on väärtus. Rumal treener on see, kes arvab, et lapsest ei tule Noolt või Kuusmaad.

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on just selles osas ellu kutsunud aastakümnetega palju huvitavat. Oleme pikka aega korraldanud turniire ja perepäevi. Me saame kokku lastekaitsepäeva turniiril, Rannajalgpalliturniiril, väikeste vutisõprade turniiril Tere Kool, üle 20 aasta juba toimuvad Lõuna-Läänemaa koolide jalgpallipäevad. Kõikidel nende päevade lahutamatu osa on ka lapsevanem, kellega koos laps neil päevadel lustida saab.

Oluline on see, et tavaliselt on nende turniiride võistkonnad komplekteeritud just laste elukohtade järgi. Kuigi lapsed treenivad koos Lihulas, tähtsustatakse just nii küla- ja kogukonna tunnet. Inimeseks saamisel on see väga tähtis. Just selliste üritustega näitame, kui tähtis laps on ja mis ikkagi oluline on. Selliste võtetega hoiame natukenegi laste sporti liigse professionaliseerumise eest ja toome esile lapse jaoks kõige tähtsama – lapsepõlve. Selline on meie klubi näide. Ja seda on võimalik teha igal spordialal, nii linnas kui maal.

Muidugi olen ka Aave Hannusega nõus. Teatud eas ja vanemaks saades on ju vaja justkui tulemust ja siis pannakse lapsele peale suuremad nõudmised ja kohustused. Lapsevanemad elavad lapse peal välja tihti ka enda täitumata unistusi. Treenerid ei halasta ja nii kannatab kõige rohkem laps. Muidugi, pean tunnistama, et 17 aastat sadade lastega Eesti noorte jalgpalli meistrivõistlustel osalemine on suures plaanis käinud ikka ju tulemuse peale ka minul ja kas sellele ongi üldse rohtu. Treener peab ju tegema oma tööd.  Samas oleme meistrivõistluste karusselli peale hüpanud minu meelest sobivas eas ja õigel hetkel.

Mida see kaheksa-üheksa-aastane ikka seal võistluspinget talub. Ta ei saa veel arugi, mida tahab treener, lapsevanem, klubi. Just sellised asjaolud põhjustavad vähemalt jalgpalliturniiridel väga halbu asju. Lapsevanemad röögivad, lapsed ei tea, mida teha, harvad ei ole ka vastasvõistkonna lapsevanemate omavahelised sõimlemised. See küll professionaliseerumine ei ole, siin on tegu elementaarsete kasvatusvigadega, mida eelkõige märkab laps.

Ja siis seisab lapse ja lapsevanema vahel veel treener, kes olukordi ja üha suuremaid nõudmisi täita püüab. Nii kaovad lapsed treeningutelt, spordi juurest. See oleks nagu suletud ring. Treener ootab tulemust, sama soovib ka lapsevanem, laps pingutab, siis tulevad esimesed karid ja asi muutub. Kuid toimima peabki kolmnurk laps-lapsevanem-treener.

Muidugi on tänapäeval sada muud asja, millega noortel tegeleda. Kas kannatust, mida treener nõuab, teha hoolikalt treeningul kaasa kõik, mis vaja, on tänapäeva noortel piisavalt? Ega treening pole ju kohustuslik kellelegi, kuid kui treeningu valid, siis on kohustus korralikult treenida. Kindel soov ja eesmärk, mida olen noortele seadnud, on see, et kõige tähtsam on kasvada inimeseks. Ja just läbi mängu, sõprade, headuse on see võimalik.

Päris tippu jõuavad vähesed, korralik kodanik peab saama aga igaühest. Olen 25 aasta jooksul treeninud umbes 700 jalgpallurit. Päris tippu, eri vanuse ja ka eri pallimängualade Eesti koondistesse on jõudnud 8 sportlast. See on ei rohkem ega vähem kui 1 protsent õpilastest.

Aga kõikidest teistest on saanud tublid inimesed. See ongi ju eesmärk, sest sport toob endaga eluaegseid sõpru ja kaaslasi.