Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Liina Tamm: nii me tapamegi laste loomupärase huvi ja avastamisrõõmu…

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Kooliaasta alguseni on aega veel mõned nädalad, aga õpetajad ja koolid juba valmistuvad uueks õppeaastaks. PISA 2012 uuringu põhjal võime olla õigusega uhked meie õpilaste heade tulemuste üle, ehkki sama uuringu järgi peaksime teiste riikidega võrreldes pöörama senisest enam tähelepanu õpilaste oskusele teavet mõista, püstitada hüpoteese seoste kohta ja probleemide lahendusoskusele, kirjutab Konguta kooli direktor Liina Tamm.

Liina Tamm. Foto: | FOTO: Erakogu

Kas meie õpilased ei oska probleeme lahendada, hüpoteese sõnastada või analüüsida ja üldistada?

Rääkides teadusest kohtab sageli mõtteviisi, et Eesti teadus on maailmatasemel ja meil on arvukalt häid teadlasi väga erinevates valdkondades. Isegi teadlaste järelkasvus polevat probleeme!

Teadushuvihariduse probleemidest rääkides aga pigem üllatutakse – kas meil polegi siis selles valdkonnas kõik korras? On ju suurepärane õpilaste teaduslahing «Rakett 69», on EstCube, Teaduskool, õppurite silmapaistvad auhinnakohad aineolümpiaadidelt maailmas, õpilaste teadusfestival, heal tasemel robootika, tehnoloogiaprojektid jne.

Küsimus, kas ka algkoolis või lasteaias saab teadust teha, paneb pigem õlgu kehitama. Milleks nii väikestele? Õige teadus hakkab ju ikka alles kõrgkoolis!

Selline mõtteviis on ohtlik. Tänapäeva ühiskonnale on omased kiired muutused ja pidev tehnoloogiline areng. Selleks, et edukalt toime tulla, on vaja head kohanemisvõimet, julgust proovida uusi asju ja valmisolekut õppida juba varasest lapseeast alates.

Vaimustus õppimisest, teadmistest, uue kogemisest on põhikooli 2.-3. kooliastmeks haihtunud

Oma igapäevatöös näen, et õpihuvi, katsetamine, eksimine, vigade tegemine ning nendest probleemideta õppimine, mis on lapsele omased nooremas koolieas, on põhikooli 2.-3. kooliastmeks kadunud. Vaimustus õppimisest, teadmistest, uue kogemisest, on haihtunud. Miks?

Lapsed on uudishimulikud ja küllap on lapsevanemad kogenud, et «miks?» küsimustele, mida esitatakse koolieelses eas rohkesti, on suurtel mõnikord raske vastata. Ei tea ju kõike. Seepärast kuulebki laps sageli vastust, «lähed kooli- saad teada!». Selle asemel, et ise härjal sarvist haarata, delegeeritakse vastamine kellelegi teisele.

Nii ootabki laps kooliminekut silmade särades, aga vastused koolis jäävad saamata. Õpetajal ei ole aega, õppekava on pingeline ja nõuab palju ning lapsevanemgi ootab, et kõik, mida näeb ette raamat ja töövihik, tuleb lapsele selgeks õpetada. Ja nii me tapamegi üheskoos ära laste loomupärase huvi ja avastamisrõõmu. Aega ei ole aruteluks, katsetamiseks, ammugi mitte kogemuste tagasisidestamiseks, analüüsiks, järeldusteks. Ja vahendeid pole nagunii ka – tuleb tuttav ette?

Õpetajale meeldib, kui laps on tunnis viks ja viisakas, tõstab kätt ja vastab siis, kui õpetaja palub. Impulsiivsus, vahele segamine, kommenteerimine, ehedad emotsionaalsed väljaelamised, avastusrõõm ja kaotusekibedus ei ole nii väga aktsepteeritud. Sageli palub õpetaja lapsel oodata küsimuste esitamisega tunni lõpuni või palub mitte vahele segada, kui tema räägib. Me oleme harjunud, et suured teavad ja suurtel on õigus. Muna oodaku kanaks saamiseni – siis jah, siis võib!

Mõtlemist ergutav ja tegutsema panev küsimus miks? asendub märkamatult passiivsust väljendava küsimusega kas? ning õppurid ise on põhikooli kolmandaks kooliastmeks muutunudki vaikivaks, omaalgatust ja huvi mittenäitavaks ühetaolisuse massiks.

Nad on õppinud palju fakte, nad teavad paljutki teoreetiliselt, kuid praktikas pole katsetanud, pole proovinudki ja seetõttu ei ole midagi imestada, et ka täiskasvanuna ei oska nad oma teadmisi igapäevaelus kasutada. Nad ei oska toime tulla ei raha ega ammugi mitte mitme üheaegset lahendust vajava probleemi lahendamisega. Nad pole seda koolis õppinud. Nad ei tule toime, ei oska. Tänapäeva ühiskonda mittesobivad õpetamismetoodikad on mõjunud. Ja siis on juba lootusetult hilja!

Õnneks aga paistab tunneli lõpus ka valgust!

2013. aasta TALISe (rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring, millega kogutakse andmeid õppekeskkonna ja õpetajate töötingimuste kohta OECD riikides) uuringust selgus, et ehkki Eesti õpetajad näitavad küll tugevat poolehoidu tänapäevasele õpikäsitusele, ei ole see koolides veel piisavalt rakendunud. Meie haridusringkonnad põhjendavad seda pigem ebapiisavate ressursside (õpikeskkond, nüüdisaegsed vahendid), mitte pedagoogide õpetamisviiside ebapiisava muutumisega, pidades silmas uut õpikäsitust.

Õnneks aga paistab tunneli lõpus ka valgust! Eestis on väga häid õpilaste uurimistegevust soodustavaid ja teadust populariseerivaid algatusi (Juku Akadeemia 2013, Viimsi Kooli Teadmiskeskus Collegium Eruditions 2014, Räpina Aianduskooli «1000 sõpra» 2015 – kõik aasta haridusteoks nimetatud).

Kui me ainult jagaksime rohkem omavahel häid praktikaid, kui räägiksime omavahel, kui teeksime koostööd! On hea meel tõdeda, et ka selles valdkonnas on märgata haridus-ja teadusministeeriumi poolt edenemist – algatus «Huvitav kool» otsib ja vahendab innustavaid edulugusid ja positiivset kogemust muutunud õpikäsitusest.

Õppekava lõiming on võti haridusuuenduses

Ma soovin, et õpilaste silmad säraksid ka 2.-3.kooliastmes. Ma soovin, et õpetaja tahaks õpetada muutunud oludes – uuenenud õppekava, muutunud õpikäsitus, Elukestva Õppe Strateegia jt loovad selleks suurepäraseid võimalusi. Õppekava lõiming on võti haridusuuenduses, see on suur võimalus, aga ka suur vabadus ja vastus. Ole ainult mees ja kasuta!

See aga tähendab, et peame väljuma oma igapäevasest mugavustsoonist, peame lapsevanemadki võõrutama traditsionaalsest õpetamismetoodikast, sest eks selgunud TALIS 2013 uuringust, et pedagoogid näevad muutunud õpikäsituse rakendamisel suurt rolli just lapsevanematel, nende teadlikkuse tõstmises ja suuremas omavahelises koostöös.

Lausa oodatud oli lastevanemate süsteemsem kaasamine arendustegevustesse.

Eesti viie juhtiva teadusriigi sekka

Mis oleks, kui muudaksime üheskoos maailma selliselt, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks on igas Eestimaa lasteaias ja koolis õpilastel võimalus tegeleda teadusega? Kui looks igas vallas väikese teaduskeskuse, kus lapsed saaksid õppida maailma tundma katsetades, eksides ja õnnestudes, arendades loovust ja parendades probleemide lahendamisoskust?

Riik on lubanud oma õla alla panna ja hakkab järgmise aasta septembrist huviharidust ja huvitegevust täiendavalt toetama. Eelarvestrateegias 2017–2020 on selleks ette nähtud 2017. aastal 6 miljonit eurot ja alates 2018. aastast 15 miljonit eurot aastas. Riikliku lisatoetuse eesmärk on teha huviharidus ja huvitegevus 7–19-aastastele noortele paremini kättesaadavaks ning pakkuda mitmekesisemaid osalusvõimalusi. Loodetavasti jagub siit raha ka teadushuviharidusele.

Unistan, et meie nupukamad põhikooli õpilased võiks juhendada algklassi õpilaste katsetusi, ringe, teaduslaboreid jne. Meie kõrgkoolide tudengid võiksid juhendada gümnasistide uurimis- ja loovtöid. Et ülikoolis oleks tudengitele valik- või vabaainena madalamal haridusastmel olevate õpilaste juhendamine. Kõige paremini õpib teisi õpetades!

Kui mõtleks natuke enam «raamist välja» ega otsiks vabandusi ja põhjuseid, kuidas mitte teha, vaid oleksime avatud uutele ideedele ja võimalustele. Kui julgeksime teha midagi täiesti teistmoodi, siis usun, et kasvatame tublisid tulevikuinimesi, kes evivad teaduslikku maailmavaadet, oskavad näha ja lahendada probleeme, kriitiliselt mõelda ja analüüsida ning järeldusi teha ja kes lõpuks otsustavad, et viime Eesti hoopis viie juhtiva teadusriigi sekka maailmas!

Tagasi üles