Edward Lucas.

FOTO: Reuters

Samal ajal kui Ukraina kohale kogunevad sõjapilved, lugesin raamatut sellest, kuidas me sellesse jamasse sattusime. USA diplomaadi Louis Selli memuaarid «Washingtonist Moskvani» («From Washington to Moscow») käsitlevad 25 aastat 1970. aastate algusest 1990. aastate lõpuni, mille ta veetis ida-lääne suhete keskmes, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Venemaa destabiliseeriv halvakspanu – tegelik või fabritseeritud – praeguse Euroopa julgeolekukorralduse suhtes pärineb Nõukogude Liidu lagunemise ajast. Vangistatud rahvad pidasid seda vabanemiseks, meie läänes valdavalt võiduks. Paljud venelased, teiste seas Vladimir Putin, peavad seda katastroofiks, millele järgnes teadlik alandamine. Need eriarvamused on surmatoovate erimeelsuste keskmes.

Selle perioodi kohta on kirjutatud palju raamatuid, aga härra Selli käsitlus aitab meil meelde tuletada, mis tegelikult juhtus ja mõnel juhul täita tähtsaid lünki. Tema raamatut iseloomustavad arhiivi- ja teiste allikate üksikasjalik kasutamine koos kaalukate isiklike mälestuste ning nüansirikaste tähelepanekutega.

Vaade suurmeestele ja tavalistele inimestele

Tema teose üks tugevaid külgi on asjasse puutuvate isikute kirjeldamine. Tal õnnestus lähedalt jälgida seda, kuidas presidendid Nixon, Ford, Carter, Reagan ja Bush seenior lävisid oma ametivendade: Brežnevi, Tšernenko, Andropovi, Gorbatšovi ja Jeltsiniga. Autor vastutas teatud perioodil ka USA Moskva saatkonna suhete eest teisitimõtlejate, teiste seas Andrei Sahharovi, ning opositsioonitegelastega, nagu tšetšeeni liider Džohhar Dudajev.

Ta kirjeldab kenasti erinevusi Mihhail Gorbatšovi, intellektuaali, kes uskus Nõukogude Liitu ja selle sotsialismi mudeli säilitamisse, ja tegudemehe Boriss Jeltsini vahel, keda pärssisid halb tervis ja ebaõnn. Tema iseloomustuste järgi soovis härra Gorbatšov «võtta kasutusele ebastandardseid lahendusi, ent raskustesse sattudes oli tema instinkt kõhelda, manööverdada ja liikuda edasi teise probleemi juurde, jättes maha poolikult rakendatud meetmete ja lahendamata küsimuste täituva vaguni».

Härra Sellil on silma ka tagasihoidlikumate isikute jaoks. Ta meenutab meile näiteks usklike vastu kasutatud eriti kohutavat taktikat – laste röövimist, kes anti hiljem lastekodudesse. Ta kirjeldab kohtumist purjus ja rämeda kõnepruugiga prostituudiga Moskva jõe kaldal 1990. aastate algul ja teda vallanud šokki teada saades, et tegemist oli teismelisega. «See on nüüd meie tegelikkus,» ütles stseeni jälginud miilitsatöötaja kibedalt.

Kummutab müüte

Ta kummutab mõned müüdid. Nõukogude Liit ei olnud mitte mingitel tingimustel valmis kasutama jõudu Solidaarsuse purustamiseks Poolas 1981. aastal. Sisuliselt kehtestas Poola kommunistlik liider Wojciech Jaruzelski sõjaseisukorra Moskva blufile reageerides.

Ronald Reagan ei olnud erinevalt oma vasakpoolsete kriitikute maalitud pildist kloun ega võhik. Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks nimetades oli tal õigus. Kui seda terminit ei saa kasutada Nõukogude Liidu puhul, siis missuguse riigi puhul vääriks see üldse kasutamist.

Mis veelgi tähtsam, ta lükkab ümber mõtte, mida propageerivad aktiivselt Putini Kreml ja selle poolehoidjad, et lääs lubas Nõukogude Liidu nõusoleku eest Saksamaa taasühendamisele mitte laiendada NATO-t itta. See idee oli kaalumisel läbirääkimispositsioonina seoses Saksa Demokraatliku Vabariigiga, ent Nõukogude pool sellest kinni ei haaranud ning sellest ei saanud kunagi osa USA või lääne ettepanekust.

Kahjuks nõrgeneb härra Selli analüütiline haare pisut NATO laienemise aastaid käsitledes. Ta paneb liiga suurt rõhku psühholoogilisele alandamisele, mida see Venemaa jaoks kujutas.

NATO-Vene alusakt (1997) ja NATO-Vene nõukogu (2002) olid siirad jõupingutused leida raamistik, milles Venemaa ja lääne allianss saaksid koos eksisteerida ja koostööd teha. Nende läbikukkumine ei pruugi olla täielikult Venemaa süü, ent suuresti küll.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.