/nginx/o/2016/08/16/5724801t1h02a8.jpg)
Vladimir Putini otsus määrata Anton Vaino presidendi administratsiooni ülemaks kinnitab juba tükk aega täheldatavat suundumust vahetada lähedastest sõpradest koosnev «vana kaardivägi» välja nõndanimetatud tehnilise personali vastu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Kellelegi pole saladus, et tänapäeva Venemaa poliitikaelu põhitelje moodustab välisluureteenistuse (SVR) ja föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) omavaheline jõukatsumine. Selle võitluse alge peitub FSB ihas võita tagasi kunagine mõju ning taastada samasugune võimutäius, mis iseloomustas NSV Liidu riikliku julgeoleku komiteed.
KGB põhiülesanded olid välisluure, vastuluure, operatiiv-jälitustegevus, NSV Liidu riigipiiri kaitse, NLKP juhtkonna ja NSV Liidu valitsuse kaitse, võitlus natsionalismi, teisitimõtlemise, kuritegevuse ja nõukogudevastase tegevusega. Mõistetavalt ei suhtunud Boriss Jeltsin KGBsse sugugi sümpaatiaga ning 1991. aasta putši läbikukkumise järel KGB reorganiseeriti.
KGB esimesest peavalitsusest, mille alluvuses töötasid luurajad, sai 1991. aastal välisluureteenistus. Nii jäi 1995. aastal moodustatud föderaalne julgeolekuteenistus ilma kõige prestiižsemast ja tulusamast tegevusvaldkonnast - operatsioonide korraldamisest välismaal. Lisaks viidi 2011. aastal seadusse, mis sätestab Venemaa kodanike sõitmise korra välismaale, sisse muudatused, millega keelati FSB töötajatel välismaale sõita. Võib ainult ette kujutada, kui haavunud olid selle peale tšekistid: riik ei usalda neid, kes kaitsevad riigi julgeolekut! Täielik absurd!
Eksperdid kinnitavad, et seadusemuudatuste läbisurumise taga seisis just välisluureteenistus, keda oli ajendanud vahejuhtum ühe FSB kõrge ametiisikuga, kes sõitis Euroopasse puhkama, aga kodumaale enam tagasi ei tulnudki. Ent peamiselt kütavad tüli üles majanduslikud huvid.
FSB kontrollib Venemaa riigisisest äritegevust, SVRi äri piiri taga. Venemaa ettevõtete ja pankade suhtes kehtestatud sanktsioonid on muutnud välismaise äri riskantsemaks, aga samal ajal isegi veel tulusamaks. Venemaa oligarhide peamised sissetulekuallikad on praegu nafta, maagaas ja illegaalne relvakaubandus. Just neid ärivaldkondi kureeribki välisluureteenistus.
Föderaalne julgeolekuteenistus peab leppima «pidulaua riismetega» ehk vaesuvate Venemaa ettevõtete kontrolliga riigi sees. Seepärast on FSB strateegiline ülesanne SVRi likvideerimine ning oma monopoli taastamine Venemaa majanduses ja poliitikas. Panused on selles mängus eriti kõrged.
Venemaa peaminister Dmitri Medvedev on selles eriteenistuste sõjas sattunud SVRi poolele, mida juhib Mihhail Fradkov. Viimase sõbralikud suhted Dmitri Medvedeviga kujunesid välja juba 2004.-2007. aastal, mil Fradkov juhtis valitsust, Medvedev aga Gazpromi.
/nginx/o/2016/08/16/5724803t1h9fc4.jpg)
Tänavu suvel alanud inforünnakud Dmitri Medvedevi vastu olid ilmselgelt seotud FSB ja SVRi võitluse ägenemisega. Usutavasti üritab föderaalne julgeolekuteenistus diskrediteerida Dmitri Medvedevit, keda paljud peavad reaalseks Vladimir Putini järglaseks Venemaa presidendi kohal. Eksperdid usuvad, et Vladimir Putini senine administratsiooniülem Sergei Ivanov saadeti erru just möödalaskude tõttu FSB tegevuses, mille töötajad on sisuliselt väljunud kontrolli alt ning olnud seotud mitme poliitilise olukorra destabiliseerimise katsega, sealhulgas fabritseeritud vahejuhtumiga Krimmi piiril. Kedagi ei üllataks, kui õige pea vahetataks välja ka FSB juhtkond.
Siiski oli Anton Vaino nimetamine Venemaa presidendi administratsiooni ülema ametikohale paljudele üllatus. Tegelikult midagi hämmastavat selles ei olnud. Kuid meil tuleb heita pilk ajalukku, et mõista eesti juurtega mehe sellist karjäärilendu.
Anton Vaino vaarisa, kommunist Heinrich (venepäraselt Genrihh) Vaino, põgenes Eestist 1918. aastal pärast enamliku mässu läbikukkumist. Moskvast, kuhu Peterburist oli üle viidud Venemaa pealinn, saadeti Genrihh Vaino Kominterni ülesandel suurde kubermangulinna Tomskisse. Mõnedel andmetel võttis Genrihh Vaino osa Tšehhi leegioni vastuhaku mahasurumisest Siberis.
1920. aastal taastati Tomskis nõukogude võim ja Genrihh Vaino surus tšekistide ridades maha talurahva vastupanu enamlastele Tomskimaa külades. Ühe sellise «retke» ajal kohtus noor Genrihh Lidia Saviga, kes elas koos perega ühes Põškino-Kargatšini valla külas. Liivimaa kubermangu eesti kolonistide pere oli sellesse valda elama asunud 1902. aastal. Juhuslikust kohtumisest kasvas välja armastus ning 1923. aastal sündis Genrihhi ja Lidia perre poeg Karl.
Teise maailmasõja ajal õppis Karl Vaino Tomski kuulsas raudteetranspordi elektrotehnika instituudis, mille lõpetas 1947. aastal. Instituut asus linna keskel tuntud hoones, kunagises Siberi raudteevalitsuse majas, kus 1905. aasta mustsaja pogrommide ajal põletati sisse sadu inimesi. Praegu paikneb ümberehitatud hoones Tomski juhtimissüsteemide ja raadioelektroonika ülikooli peakorpus.
1947. aastal astus Karl Vaino üleliidulisse kommunistlikusse (bolševike) parteisse ja algas tema kiire parteiline karjäär. Ta suunati tööle Eestisse, kus ta tegutses partei Tallinna oblastikomitees. 1978-1988 oli Karl Vaino Eestimaa Kommunistliku Partei juht ja viis sel ametikohal töötades läbi karmi venestamispoliitikat.
On alust uskuda, et just Tomskis õppimise ajal värbas Karl Vaino NKVDs töötanud Aleksandr Abramovitš (teise nimega Šaja Zelikovitš). Aleksandr Abramovitš oli tuntud luuraja-illegaal, Kominterni aktivist, kes korraldas luuretegevust Austrias ja Prantsusmaal, 1921. aastal oli aga isegi Nõukogude Venemaa saatkonna sekretär Tallinnas.
1947. aastal õpetas Aleksandr Abramovitš Tomski raudteetranspordi elektrotehnika instituudis marksismi-leninismi. Sõja järel vajas Eesti parteiline juhtkond hädasti tugevdust, mistõttu siia saadeti järele kontrollitud inimesi. Koostöö NKVDga oli kahtlemata parim usaldusväärsuse tagatis, mis andis kohe lähetuse «suurde ellu».
Väärib märkimist, et Karl Vainol püsisid instituudiga soojad suhted. Juba 1937. aastal Tomski raudteetranspordi elektrotehnika instituudi lõpetanud Aleksei Müürisepp saadeti samuti Eestisse tööle ning 1951-1961 oli ta ENSV ministrite nõukogu, 1961-1970 aga ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.
/nginx/o/2016/08/16/5724813t1h316a.jpg)
1954. aastal instituudi lõpetanud Georgi Aljošini kutsus Karl Vaino 1985. aastal EKP teiseks sekretäriks. Tomski kubermangus 1920. aastal sündinud Jegor Ligatšov suhtus Karl Vainosse alati kui omakandimehesse ning soosis teda igati. Mõneti hämmastavalt on mõlemad vanakesed seniajani elus! Tõeline «liikuv ajalugu»!
Karl Vaino on tuntud hoolitseva isa ja vanaisana. Tema poega Eduard Vainot ootas ees kiire kaubanduslik-diplomaatiline karjäär. 1979. aastal sai 30-aastane Eduard mõnusa ametikoha väliskaubanduskoondises Avtopromimport, juba kaks aastat hiljem suunati ta tööle NSV Liidu kaubandusesindusse Jaapanis.
Seejärel elas ta seitse aastat USAs, kus oli Venemaa suurima autotööstuskorporatsiooni AvtoVAZ müügiesindaja. Selle firma direktorite nõukogu esimees oli pikka aega Sergei Tšemezov, Vladimir Putini sõber ja ühel ajal temaga Saksa DVs illegaalsel tööl viibinud mees. Eduard Vaino töötab tänini AvtoVAZis ning tal on head isiklikud ja teenistusalased suhted kutselise luuraja Sergei Tšemezoviga.
Just Tšemezovit on nimetatud Anton Vaino peamiseks soosijaks. Noormehel on suurepärane sugupuu: vaarisa põline enamlane, vanaisa kõrge kommunist. Kuidas siis mitte aidata nii mitmes mõttes lähedast inimest? Nii saadetigi Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi lõpetaja 1996. aastal tööle Venemaa saatkonda Jaapanis. Küllap olid isal Eduardil samas riigis töötamise aastatel kujunenud diplomaatide hulgas välja suurepärased sidemed.
1996. aastal vahetus ühtlasi Tokyos Venemaa saadik: kaadriluuraja Ljudvig Tšižovi vahetas välja Aleksandr Panov, kelle elulukku kuulub töötamine Moskva salastatud tehases ja NSV Liidu esinduses ÜRO juures, kuhu peamiselt saadeti tööle just KGB esimese peavalitsuse töötajaid.
2001. aastal naasis Anton Vaino Moskvasse ja töötas lühikest aega Venemaa välisministeeriumi Aasia teises osakonnas. Seal jäi ta silma Igor Štšogolevile, kes oli 2001.-2008. aastal Venemaa presidendi protokolliülem. Igor Štšogolev on eriline inimene. Kui Vladimir Putin töötas Saksa DVs (1985-1990), õppis Igor Štšogolev Leipzigi ülikoolis ajakirjandust. Nähtavasti seal puutuski ta esimest korda kokku Vladimir Putiniga, mille järel nende suhted kasvasid üle tihedaks koostööks. Agentide värbamine välismaal viibivate kaasmaalaste seast oli Nõukogude luurajate igapäevatöö osa.
2003. aastal algas Anton Vaino karjäär Kremlis ja ta liikus sõna otseses mõttes mööda Vladimir Putini jalajälgi, suundudes vajalikul hetkel presidendi protokolliosakonnast valitsuse protokolliosakonda. 2011. aastal sai Anton Vaino korraks isegi ministriks, aga juba 2012. aasta mais naasis ta valitsuse Valgest Majast uuesti Kremlisse.
/nginx/o/2016/08/16/5724811t1hec53.jpg)
Anton Vaino abikaasa Jelena Šulenkova on pärit Moskva lähedalt Ljubertsõ linnast, poeg Aleksandr on isa eeskujul lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste suhete instituudi. Anton Vaino perekonnale kuulub mitu elamut ja maatükki Moskva lähistel asuvates mainekates külades. Nende naabrite sekka kuuluvad Sergei Tšemezov, aga ka Viktor Zolotovi, Vladimir Putini endise ihukaitsja ja nüüdse Rahvuskaardi ülema sugulased.
Mõistagi kajastab Vladimir Putini otsus määrata Anton Vaino presidendi administratsiooni ülemaks juba tükk aega täheldatavat suundumust vahetada lähedastest sõpradest koosnev «vana kaardivägi» välja nõndanimetatud tehnilise personali vastu. Anton Vainol ilmselgelt puuduvad poliitilised ambitsioonid ja ta ei kujuta kuidagi ohtu Putini võimule. Mõned Kremli allikad nendivad sapiselt, et «Vladimir Vladimirovitšile paistab olevat väga meeltmööda, et talle ulatab pabereid allakirjutamiseks tuntud enamlase-leninlase lapselapselaps ja Eesti kompartei keskkomitee esimese sekretäri lapselaps».
Vahtkonnavahetus presidendi magamistoa ukse ees võib aga tähistada ka uusi intriige seoses Vladimir Putini järglasega. Anton Vaino on nii salajas kui ka päris avalikult seotud välisluureteenistusega ning tema nimetamine ühele Kremli võtmekohale tähendab selle rühmituse võitu, kes toetab Dmitri Medvedevit. Seepärast ei ole sugugi välistatud, et 2018. aastal vahetub Venemaa president. Aga võib-olla juhtub see isegi varem. Anton Vaino on selle muutuse sümbol ja ettekuulutaja.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.