FOTO: Urmas Nemvalts

Kogenud jalgpallurid teavad, et mäng lõpeb siis, kui kõlab kohtuniku lõpuvile. Ka viimastel minutitel tehtud prohmakad võivad tulemuse vastupidiseks pöörata. Juba käeulatuses olnud võidust võib saada kaotus.

Presidendivalimiste kontekstis on just need viimased kaalukad minutid kätte jõudnud. Kel jõudu, see ründab. Kel rünnakuks jõudu napib, koondab kogu tähelepanu kaitsele. Kel tarkust, võib veel loota ka õnnestunud kontrarünnakule. Ühest küljest tuleb vältida rumalaid vigu, aga samal ajal püsida aktiivsena pildil. Selline pidev pingeseisund teeb kohmakaks. Nii võib ka lapsus linguae’st või kohatust naljast saada komistuskivi. Öeldut võib küll lõputult siluda, ent olematuks seda teha ei saa, palu vabandust ükskõik kui palju ning palka kuitahes kanged PR-eksperdid mõttele teistsugust tähendusvälja andma.

Ajakirjandus ja avalikkus mõõdab presidendikandidaati tegelikult juba ühel skaalal riigipeaga. Teatud asju lihtsalt ei tohi lubada. Piinlik vaikushetk eetris ja järgnenud torm, mis arvamusfestivalil saatis Allar Jõksi sõnu Mailis Repsi kohta, peegeldab seda kujukalt. Me ei saa kindlasti otse öelda, et ühe lausega kukkus näiteks kaks häält riigikogus ning 20 valimiskogus, aga tunnetuslikult muutusid Jõksil kätte võidetud kaardid paratamatult kahvatumaks.

Postimehe uuriva toimetuse küsitlus parlamendiliikmete seas näitab, et Siim Kallas on liikunud tõusvas joones ning teda võib pidada riigikogu voorude eel favoriidiks. Lõpuks paistab Kallase häältesaak kujunevat vahest isegi priskemaks, kui esialgu arvatud. Kuid 68 või enam häält näib siiski võimatu.

Edasi ootab meid siis valimiskogu, kus püünele peaks kõigi eelduste järgi astuma Marina Kaljurand. Arvamusfestivali debatis Kaljuranda ei olnud, see-eest on küsitluste järgi rahva seas populaarseim presidendikandidaat andnud portsu eriilmelisi intervjuusid. Neist oleme saanud teada mõndagi praegusest välisministrist kui inimesest, kuid paraku vähem tema visioonist tuleviku-Eesti kohta.

Potentsiaalselt riigikogust otse valimiskokku pääsev Kallas ning valimiskogus lisanduv Kaljurand on mõlemad Reformierakonna kandidaadid. Kas oravapartei sooritab siiski mingeid trikke, et vältida tekkivat vastasseisu, mis annaks šansi kellelegi kolmandale? Sotsidele ja Eiki Nestorile?

Me näeme mängu ja lehmakauplemist. Olgu, võime seda ka viisakalt poliitilisteks kokkulepeteks nimetada. Aga mida konkreetsemaid piirjooni need omandavad, seda selgem on ka küsimus: mis on nende taga? Kas neid tehakse parema Eesti huvides või pelgalt omaenese parema ninaesise nimel – mõõdetagu viimast siis mõjukates positsioonides või lausa rahas? Lõpuvile pole veel kõlanud.