Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Maailmas, kus rahvastik kasvab tohutu kiirusega ning ressursse napib, ei tohi tulevikus ilmselt rahvaarvu kasvu soodustamisest rääkida. Ometi tahaks eestlased miljonirahvana seda, sest erinevalt paljudest teistest meie ei kasva, vaid kahaneme, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Tellijale

Hiljuti üht dokumentaalfilmi vaadates jäi väga teravalt, isegi häirivalt kõrva, kuidas ühe vaese rahva esindajad rõhutasid mitu korda oma Euroopa, täpsemalt rootsi ja briti päritolu. Samuti soovisid nad Euroopasse sõita, et seal, oma «päriskodus» elu üles ehitada. Sünnipärast rahvust võeti kui jala otsas rippuvat raudpommi ning õigeks peeti seda verd, mida neis oli vaid natukene – ühel oli vanaisa britt ja teisel üks kaugem esivanem vist rootslane. Oma riigiks pidasid nad maid, kus nad kunagi käinud polnud. See näitas, et vaese riigi rahvusest või vaese inimese sugulane-pärija ei taha keegi olla.

Kahjuks võib sama märgata ka maailma läinud eestlaste puhul. Isegi paljud 1944. aastal emigreerunud väliseestlaste lastest, kes on vere poolest sada protsenti eestlased, ei taha ennast taasiseseisvunud Eestiga seostada, vaid nimetavad ennast igal võimalusel kas ameeriklaseks, kanadalaseks, rootslaseks vm. Eestlaseks peeti ennast palju rohkem nõukogude ajal, kui Eesti riiki polnud, kui eestlane oli pooleldi müstiline, aga vapper tegelane minevikust, kes võitles Vene võimu vastu.

Meie taasiseseisvus tõi ootamatult esile negatiivse aspekti, millele enne ei osatudki mõelda – nimelt oli uuesti sündinud Eesti vaene ja vilets, mitte selline nagu 1930ndate Eesti nende vanemate ilusates juttudes. Seepärast oli parem distantseeruda ja olla eestlane vaid siis, kui sellest on kasu. Olen mõne korra kuulma juhtunud, kui eesti päritolu inimesed ütlevad: «Mu (vana)vanemad emigreerusid nõukogude võimu (Stalini) eest, aga mina olen ameeriklane (sakslane, rootslane vm).»

Rääkimata neist, kelles voolab eesti verd 50 või 25 protsenti – nemad ei taha eesti päritolu üldse rõhutada, mõni erand välja arvatud. Võib kihla vedada, et kui nende esivanem oleks mõnest rikkamast riigist, rõhutaksid just seda päritolu.

Vastukaaluks leidub aga hulk Ida-Virumaa või Narva venelasi, kes on Eestis elanud venekeelset ja -meelset elu, kuid nimetavad välismaal ennast alati eestlasteks, oskamata sõnagi eesti keelt. Veidi samalaadne lugu on ka meie Venemaal elavate sugulasrahvastega, kes sooviksid Eestisse elama tulla. See on muidugi eestlasele meelitav, kui keegi ütleb, et tundis kohe lennuki pealt tulles Eestiga tohutut sidet, aga tekib küsimus, miks ei teki seda tunnet sadadel tuhandetel nn päriseestlastel, kes elavad üle maailma ja kellel peaks eestlus sügaval veres olema.

Samas on ka eestlasi, kes peavad ennast või oma lapsi  uba soomlasteks, ehkki on Soomes elanud ainult viis-kuus või kümme aastat. Selliseid näiteid võib tuua ka teistest riikidest, siin pole midagi üllatavat. Teadupärast on Põhjamaadesse tulnud väga palju immigrante, kellest osa on väga hästi sulandunud, teine osa mitte. Kui tuttav taanlane tutvustas oma uut elukaaslast, kes oli sündinud Türgis ning tulnud alles teismeeas koos vanematega Taani, siis naine ise eelistab enda paremaks tegemiseks öelda, et on Taanis sündinud. Erinevus mõne teise eelneva näitega seisneb selles, et ta tõepoolest räägib vabalt taani keelt ning on üle võtnud taani kombed.

Pikka näidete rida kokku võttes võib lihtsustatult öelda, et enese ja oma rahvuse/päritolu määratlemisel lähtub inimene kahjuks üsna suures osas omakasust, potentsiaalsest heaolust ja sellest, mis on maailma silmis prestiižne.

Kui Eesti oleks maailmas tuntud ja rikas riik, ei oleks aastal 2016 eestlasi maailmas ilmselt mitte üks, vaid kaks miljonit.