Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/22/5072545t1h7e51.jpg)
Maailmas, kus rahvastik kasvab tohutu kiirusega ning ressursse napib, ei tohi tulevikus ilmselt rahvaarvu kasvu soodustamisest rääkida. Ometi tahaks eestlased miljonirahvana seda, sest erinevalt paljudest teistest meie ei kasva, vaid kahaneme, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.
Hiljuti üht dokumentaalfilmi vaadates jäi väga teravalt, isegi häirivalt kõrva, kuidas ühe vaese rahva esindajad rõhutasid mitu korda oma Euroopa, täpsemalt rootsi ja briti päritolu. Samuti soovisid nad Euroopasse sõita, et seal, oma «päriskodus» elu üles ehitada. Sünnipärast rahvust võeti kui jala otsas rippuvat raudpommi ning õigeks peeti seda verd, mida neis oli vaid natukene – ühel oli vanaisa britt ja teisel üks kaugem esivanem vist rootslane. Oma riigiks pidasid nad maid, kus nad kunagi käinud polnud. See näitas, et vaese riigi rahvusest või vaese inimese sugulane-pärija ei taha keegi olla.
Kahjuks võib sama märgata ka maailma läinud eestlaste puhul. Isegi paljud 1944. aastal emigreerunud väliseestlaste lastest, kes on vere poolest sada protsenti eestlased, ei taha ennast taasiseseisvunud Eestiga seostada, vaid nimetavad ennast igal võimalusel kas ameeriklaseks, kanadalaseks, rootslaseks vm. Eestlaseks peeti ennast palju rohkem nõukogude ajal, kui Eesti riiki polnud, kui eestlane oli pooleldi müstiline, aga vapper tegelane minevikust, kes võitles Vene võimu vastu.
Meie taasiseseisvus tõi ootamatult esile negatiivse aspekti, millele enne ei osatudki mõelda – nimelt oli uuesti sündinud Eesti vaene ja vilets, mitte selline nagu 1930ndate Eesti nende vanemate ilusates juttudes. Seepärast oli parem distantseeruda ja olla eestlane vaid siis, kui sellest on kasu. Olen mõne korra kuulma juhtunud, kui eesti päritolu inimesed ütlevad: «Mu (vana)vanemad emigreerusid nõukogude võimu (Stalini) eest, aga mina olen ameeriklane (sakslane, rootslane vm).»
Rääkimata neist, kelles voolab eesti verd 50 või 25 protsenti – nemad ei taha eesti päritolu üldse rõhutada, mõni erand välja arvatud. Võib kihla vedada, et kui nende esivanem oleks mõnest rikkamast riigist, rõhutaksid just seda päritolu.
Vastukaaluks leidub aga hulk Ida-Virumaa või Narva venelasi, kes on Eestis elanud venekeelset ja -meelset elu, kuid nimetavad välismaal ennast alati eestlasteks, oskamata sõnagi eesti keelt. Veidi samalaadne lugu on ka meie Venemaal elavate sugulasrahvastega, kes sooviksid Eestisse elama tulla. See on muidugi eestlasele meelitav, kui keegi ütleb, et tundis kohe lennuki pealt tulles Eestiga tohutut sidet, aga tekib küsimus, miks ei teki seda tunnet sadadel tuhandetel nn päriseestlastel, kes elavad üle maailma ja kellel peaks eestlus sügaval veres olema.
Samas on ka eestlasi, kes peavad ennast või oma lapsi uba soomlasteks, ehkki on Soomes elanud ainult viis-kuus või kümme aastat. Selliseid näiteid võib tuua ka teistest riikidest, siin pole midagi üllatavat. Teadupärast on Põhjamaadesse tulnud väga palju immigrante, kellest osa on väga hästi sulandunud, teine osa mitte. Kui tuttav taanlane tutvustas oma uut elukaaslast, kes oli sündinud Türgis ning tulnud alles teismeeas koos vanematega Taani, siis naine ise eelistab enda paremaks tegemiseks öelda, et on Taanis sündinud. Erinevus mõne teise eelneva näitega seisneb selles, et ta tõepoolest räägib vabalt taani keelt ning on üle võtnud taani kombed.
Pikka näidete rida kokku võttes võib lihtsustatult öelda, et enese ja oma rahvuse/päritolu määratlemisel lähtub inimene kahjuks üsna suures osas omakasust, potentsiaalsest heaolust ja sellest, mis on maailma silmis prestiižne.
Kui Eesti oleks maailmas tuntud ja rikas riik, ei oleks aastal 2016 eestlasi maailmas ilmselt mitte üks, vaid kaks miljonit. Siis tunnistaksid ennast eestlaseks ja üritaksid igal võimalusel siia tulla «elu üles ehitama» kõigi nende eestlaste lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, kes lahkusid Eestist Teise maailmasõja ajal. Miks mitte ka need eestlased ja nende järeltulijad, kes lahkusid Eestist juba 1920ndatel, samuti need, kes läksid laia maailma eelmise sajandi vahetusel, ning isegi need, kes rändasid Eestist välja laia Vene impeeriumi aladele alates 1860ndatest. Üsna võimalik, et kui Eesti oleks rikas ja tuntud, peaksid ennast eestlasteks ka endised rannarootslased ning osa naaberriikide rahvastest, rääkimata siinsetest venelastest.
Kui nüüd siit jõuda ringiga dr Jaak Uibu Eesti rahva taastootmise teema juurde – et kuidas sündimust suurendada –, siis kahjuks tekib võrdlus kausiga, millel on põhjas auk. Sinna võib ükskõik kui palju vett sisse valada, aga kuni auk on sees ja vesi (praegusel juhul rahvas) voolab välja, liikudes sinna, kus on parem, on sündimuse suurendamine piltlikult öeldes teiste jaoks musta töö ärategemine ehk teistele rahva ja töötajaskonna tootmine.
Pealegi ei mõista suur osa riikidest Eesti iibeprobleemi, sest Euroopas tervikuna rahvaarv siiski kasvab ning erinevalt meist ei olda rikastes riikides sissetulijate vastu, vähemalt seni, kui need üritavad saada kohaliku rahva osaks. Meie näeme siit peamiselt äärmusi, mis tekitavad vastumeelsust ja viha, aga jätkub ka immigrante, kes on kohalikku ellu sulandunud ja tahavad olla kohalikud.
Kindlasti on kõik märganud, et enamik nn edukamatet riikidest pärit inimesi jääb ka kaugel elades oma rahva esindajateks, öeldes näiteks uhkelt, et on hollandlane, rootslane või iirlane, ka peetakse sidet oma esivanemate kodumaaga, tihti osatakse vanaema-vanaisa keelt ning töötatakse-elatakse kas või mõni aasta nn päritoluriigis.
Olen märganud, et eestlane on uhke olla ainult Eestis ja vist ka Venemaal, aga mujal tunneme pigem häbi. Ameerikas, Austraalias või Euroopas elavad eestlased ja nende järeltulijad ei avalda tavaliselt oma päritolu. Isegi mitu Rootsi emigreerunud tuntud eesti kultuuriinimest on ju avalikult tunnistanud, et nende lapsed oska eesti keelt ega tunne kahjuks eriti Eesti vastu huvigi.
Seega, Eesti rahva püsimajäämise võti on ka selles, et mis teeks Eesti ja eestlaseks olemise prestiižseks, et tahetaks kuuluda eestlaste hulka, sünnitada eestlasi ja et maailma läinud eestlased tahaks tulla siia elu üles ehitama. Tuleks teha kõik võimalik, et võita tagasi Eestile kaduma läinud esimese, teise ja kolmanda põlve eestlasi – kas või esimese sammuna niipalju, et nad tahaksid ja julgeksid öelda, et on eesti päritolu.
Eesti ei ole igas mõttes vaene, samuti oleme paljudeks asjadeks saanud kasutada euroraha. Seega, kui meie eesmärk on ikkagi eestlaste arvu kasvatada, võiksid peale sündimuse suurendamise jutu olemas olla tõeliselt motiveerivad programmid eestlaste tagasitoomisele või võõrsil «eestluse taasavastamisele» kaasa aitamiseks.
Suur osa (teise-kolmanda põlve) eestlasi jääb nagunii edasi elama sinna, kus nad on, aga Eesti arengu ja «suuruse» jaoks oleks väga oluline, kui nad määratleksid ennast eestlastena ja ajaksid kas või kaugel eesti asja.
Mida selleks teha? Üks võimalus võiks olla motiveerida eesti päritolu inimesi üle maailma eesti keelt õppima. Kuna inimene tahab sellest ka kasu saada, siis peaksid keeleõppega kaasnema auhinnad, näiteks soodustused, stipendiumid Eestisse tulekul või teatud haridusega inimestel võimalus töötada pärast seda aasta-kaks Eestis teatud organisatsioonides või ametikohtadel, kuhu mujal ei pääseks iial, aga mis Eestis pole üldse võimatu.
Näiteks kas või ministeerium, televisioon, raadio jms. Eestis on väiksuse tõttu tipp lähemal kui mujal ning peaminister ja president ei ole jumalad, vaid naaberkülast või -tänavalt pärit inimesed – sedagi saab Eesti prestiiži tõstmisel ära kasutada.
Tööandjad kurdavad, et on tööjõupuudus – aga miks kutsuda lihtsalt välismaalasi siia, kui on võimalus värvata aktiivsemalt üle maailma eesti päritolu inimesi, kelle seas on kindlasti ka sobiva hariduse ja oskustega inimesi? Olgu neis kas või ainult viis protsenti eesti verd. Olen kindel, et niimoodi Eestiga taas sideme leidvad inimesed jõuavad eestlusele, eestlaseks olemisele taas lähemale.
Võimalusi eestlasi üle maailma üles leida ja Eestiga siduda on kindlasti palju enam, kuid seda kõike ei tohiks võtta kui kulu, vaid võimalust eestlaste arvu ja Eesti mõjuvõimu maailmas suurendada. Pealegi, miks rääkida ainult sündimuse kasvust (mida me pole suutnud pika aja jooksul teoks teha) ja loobuda kergekäeliselt neist, kes on eestlased ja kusagil maailma avarustes juba olemas?
Kui Eesti prestiiž kasvaks, siis suureneks uhkus oma rahvuse üle ja eeldatavasti suureneb ka sündimus. Vähemalt on seda kinnitanud Põhjamaade näited. Taanlased on otsesõnu kinnitanud, et sündimuse kasv heaoluühiskonnas on seotud üsnagi palju enesehinnangu, rahvusliku uhkuse ja võimu tundega – kui ma olen vägev ja tore, siis olgu meid ka palju. Kõigi tuimade külmade Põhjamaade rahvaste arvukus kerkis jõudsalt juba ammu enne immigrantide tulekut. «Eestlased ilmselt ei usu endasse,» oli ühe taani õpetaja seisukoht, kui ta kuulis, et eestlasi on ikka sama palju kui sada aastat tagasi.