/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Lapsepõlvest on meeles ema mälestused, mil käidi laadaplatsil rahvale näitamas jõumees Sannikut ja liliputte. Eelmisel nädalal saime aga presidendi pressiesindajalt teada, et välisriikide esindajaile on vaja näidata president Ilvest ja seda seekord luksusautode taustal. Täispaketti kuulus ka peaminister Rõivase eksponeerimine. Kahtlustan, et see ilmestab üleüldist ralliva Eesti mentaliteeti, millel on tagajärjed, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Siiani olin arvamusel, et Eesti uuemas ajaloos on kaks püsivat asja, mis kunagi ei muutu – need on kaks olulist küsimust, mida jäädakse igavesti küsima. Esiteks – kus on Siim Kallase kümme miljonit ja teiseks – miks läks Allar Levandil olümpia suusahüppetornis kõht lahti. Läinud nädalal tuletati aga meelde, et Eestis on veel üks püsivalt esinev nähtus – autohullus.
Nagu presidendi pressiesindajalt saime teada, on luksusautode üritusel (2500 eur per pair) välismaiseid osalejaid ja sellest johtuvalt on neile vaja näidata meie maailmakuulsat presidenti Ilvest. Et kallitele (sõna otseses mõttes) külalistele pakkuda täispaketti (full service), pandi eksponaadiks välja ka peaminister Rõivas. Siseminister Pevkur pääses kerge ehmatusega – leidus arukaid nõunikke, kes õigesti ei taibanud, kuidas saaks Pevkur esineda vaid Pevkurina, mitte siseministrina.
Kipun arvama, et oleks aeg mahakäinud e-Eesti tunnustähis asendada r-Eestiga – ralliv Eesti. Ja e-lahenduste asemel peaksime rääkima pigem r-lahendustest. Näiteks üks r-lahendus võiks olla selline – kui auto kiirus ületab maanteel 90 kilomeetrit tunnis, trükib auto pardaarvuti kohe välja trahvikviitungi ja saadab selle pilve kaudu täitevametile.
Või siis – selle hullu auto, mis kihutas 200 km tunnikiirusega Pärnu Weekendile, oleks võinud minna sellise kiiruse saavutades üle automaatjuhtimisele, mis viinuks otseteed romulasse ja autost oleks pressitud väike plekist kuubik (muidugi peale juhi trellide taha toimetamist). See pole mingi ulme, kuna üks riigikogu poolt kinnimakstav kaugjuhitav auto vurab kenasti Ida-Virumaal, samal ajal, kui Mihhail Stalnuhhin ise istub Toompeal (Eiki Nestor ütleb, et ega tema pole Stalnuhhinit tööle võtnud, eks ikka rahvas ise ja meie kõik vastutame).
On üldteada, et eestlasi peetakse autohulluks rahvaks (hullumeelsemat olen näinud vaid Riias, kus kohtab ruudulisi luksusautosid, millel vaheldumisi matid ja läikivad mustad ruudud, kiiskavoranže Lamborghinisid jms). Autohullust iseloomustab meie arvukas autorallijate hulk – nii ametlikel maailmarallidel kui ka mitteametlikel koduste maanteede surmarallidel. Mõttetut kummi- ja kütusepõletamist jagub linnatänavaile ja -platsidele, kus vähegi kahele autole ruumi jagub.
Olgu märgitud, et kahjuks näitab tänavarallijaile teatud eeskuju ka meie maailmakuulus profirallija, kelle enamik sõite lõpeb avariidega. Kas siin on korrelatsioon meie tänavaliikluses toimuvaga, ei julge vanduda, kuid arutu pedaalitallamine ilmestab mõlemat.
R-Eesti näitlikustamiseks õpetlik lugu automõlkimisest meie seadusandjate kapsaaiast. Nimelt, saime teada, et riigikogulase Dmitri Dmitrijevi päästis riigikogust väljaheitmisest tema lömmis autosse sokutatud Jägermeistri (alkohoolne jook) pudel, millest ta olevat joonud alles pärast avariid (jälle rahvas on süüdi!).
Siinkohal rahva soovitus – edaspidi võtku Dmitrijev igaks juhuks autosse ka poolik piimapudel. Inspektorile olnuks ju hea öelda – vaadake, enne jõin riigikogu kamraadi Martin Repinski toodetud kitsepiima ja pärast puusse sõitmist jõin kurvastusest Jägermeistrit (kuna Repinski tõmbas Siret Kotkaga vasakule ära). Kõlab ju palju usutavamalt.
Võib tekkida küsimus – mis on ühist pentuslaste-rosimannuslaste luksusautode näidisüritusel, rallisõidul ja tänavaliiklusel? Ega muud midagi, kui et kõik need mahuvad ralliva Eesti nimelise nähtuse alla ja sinna pole midagi parata.
Ometigi, kui juba autoavariide asjatundja Villu Vane on täheldanud, et autokihutamise filmid võivad mõjutada noorte käitumismustreid liikluses, siis ammugi mõjutavad neid autode tagaajamisrallid tegelikus elus. Mida muud on autorallitamine, kui aja tagaajamine auhinna nimel – põhimõtteliselt sama, kui filmis kihutavad head pahasid taga (või vastupidi). Esimesel juhul on auhinnaks šampuseprits, teisel juhul hea võidab kurja (või vastupidi).
Mõlemast nähtusest saadav adrenaliin ja emotsioon on tänavaliiklusse teisendatuna sageli hunnik plekki, kahjuks vahel ka hunnik muud. Muidugi, ka teivashüppes võib surma saada – fiiberteivas plaksti pooleks ja peadpidi vastu maad. Kuid siin ongi eesmärgiks latt võimalikult taeva lähedalt ületada.
Omavahel öeldes, ma isegi usun, et kiiskavoranž Lamborghini on võimeline sõitma 50 kilomeetrit tunnis (kuigi see on vist ehitatud 500se kiiruse jaoks). Siit ka ettepanek – kas ei oleks mõttekam korraldada luksusautode kiiruskatsete asemel hoopiski nende aeglussõidu ralli, näiteks Kadriorust Toompeale – kes jõuab kõige hiljem kohale, on võitja. President annab stardi ja peaminister jagab finišis käepigistusi. Vähemalt Tallinna rahvas oleks tänulik – saaks rohkem aeglaselt vuravaid imeloomi näha.
Tegelikult on meil ka üks hea uudis – üleüldise autohulluse taustal on tervitatav rahandusministeeriumi kava vähendada ametiautode arvu. Ometi üks avalike teenistujate väärastunud arusaamu muuta üritav katse – ametiauto ei ole palgalisa ega ametniku isikliku heaolu juurde kuuluv paratamatus.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».