Kaarel Tarand: kliimakatastroof nimega Trump

Vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump paistab silma fossiilkütuste lembusega. Foto: Evan Vucci/AP

USA vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump näib toetavat kõike, mis on seotud fossiilsete kütuste massiivsema kasutamisega nii USAs kui mujal. Keystone’i naftajuhtme taastamine, emissioonipiirangute lõpetamine, Pariisi kliimaleppest taganemine, söetööstuse laiendamine vähendaksid kiiresti inimkonna ja kõige muu eluvõimalusi planeedil, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Arvamusküsitlused on hakanud USA tähtsamate parteide konventide järel näitama vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi tähe kauaoodatud langust ja optimistid valmistuvad teda kui lühikest häirivat episoodi maailma võimsaima riigi demokraatia arenguteel juba unustama. Muretseja-tüübid ei rahune aga ka Eestis enne, kui hääled novembris kokku loetud. Tõepoolest, mäng pole veel läbi ning nagu vaatlejad resümeerivad: Trumpil poleks mingeid šansse, kui tema vastas seisaks natukenegi vähem haavatav kandidaat kui Hillary Clinton.

Eestis on USA presidendivalimiste puhul traditsiooniliselt fookuses julgeolekuteema, küsimus, mis juhtub siis, kui Trump tõepoolest presidendiks saab ning oma senise vastutustundetu loba kohaselt käituma hakkab. See tähendab, et meilt võetaks ära USA ja NATO kaitse ning Venemaa saaks meid kiirelt alla neelata. Selle stsenaariumi realiseerumise tõenäosus on pea olematu, sest Venemaa ei saa kuidagi NATO lepingu tulevase mittetoimimisega oma agressioonide kavandamisel arvestada, samuti puudub Venemaal vähimgi mõistlik põhjus USAga lisakonfliktide otsimiseks, sõltumata presidendi isikust. Ameerika presidendi nelja-aastane ametiaeg on ka liiga lühike selleks, et (isegi kui sinna postile mõni veidrik valitaks) tema selja taga või nõusolekul saaks mingeid suuremaid geopoliitilisi ümberkorraldusi lõpule viia ohuta, et järgmine USA juht olukorra tagurpidi tagasi keerab.

Seega ei tohiks ei Eestist ega mujalt vaadates pidada Trumpi maailmale ohtlikuks eeskätt seisukohtade tõttu globaalse julgeoleku osas. Sõjasündmused ja diplomaatilised pöörded küll võivad, aga sama hästi ei pruugi juhtuda. Hoopis tõsisem lugu on globaalse soojenemisega, sest see juba juhtub ja iga päev ning kui inimtekkelise kliimamuutuse põhjustega kiiremini ei tegeleta, saab kahjustada mitte ainult inimene kui liik mõnes piirkonnas (nagu sõja puhul), vaid kogu meie elukeskkond kõigi liikidega.

Donald Trump teatavasti ei usu, et inimesed kuidagi kliimat mõjutaksid, ning peab üleilmset teaduslikku konsensust ses osas arvatavalt hiinlaste väljamõeldiseks, mille abil püüavad need teiste ees lihtsalt majanduslikke eeliseid saada. Prominentse Sierra Clubi hiljutine raport tuvastas, et kliimamuutuste teaduslike põhjendustega on nõus kõigi USA poolt tunnustatud 195 maailma riigi juhid, seega oleks Trump oma seisukohtadega täielik valge vares riigijuhtide peres. Häda on vaid selles, et tema maailma suurima majandusega riik on sedavõrd võimas, et ülejäänud 194 kliimapoliitilised pingutused jooksevad USAta lihtsalt tühja. Ja kliimapoliitikas on tegevusetuse (isegi kui Trump mingi vastutöötamiseni ei jõuaks) neliaastak ohtlikult pikk, võib-olla saatuslik ajalõik.

Trumpi keskkonnaohtlike lubaduste rivi on pikk, kuid arvestades, kui kaua ja kui vastuolulisi jutte see mees on ajanud, ei või kindel olla, et ta mõne osas homseks taas ümber pole mõelnud. Igal juhul näib Trump toetavat kõike, mis on seotud fossiilsete kütuste massiivsema kasutamisega nii USAs kui mujal. Eriti innukalt räägib ta sellest energiatööstuse aladel, kus naftapuurimine ja söekaevandused on põhilised tööandjad. Obama poolt lõpliku keelu saanud Keystone’i naftajuhtme taastamine, emissioonipiirangute lõpetamine, Pariisi kliimaleppest taganemine, söetööstuse restruktureerimine ja laiendamine on vaid mõned märksõnad, mille puhul sõnadest tegudeni jõudmine kiiresti vähendaks inimkonna ja kõige muu eluvõimalusi planeedil.

Asjaolu, et oma fossiililembusega asub Trump suurkorporatsioonide advokaadiks (mis on omakorda vastuolus tema põhijoonega olla «lihtsa mehe» esindaja võitluses «eliitidega»), ei paista Trumpi sugugi häirivat. Kliimavastasuse nõrk koht kampaaniaratsuna on aga see, et isegi muidu klimaatiliselt kaunis vaimupimedas USAs on tasapisi toimunud keskkonnateadlikkuse tõus ja juba ligi pooled ameeriklased peavad küsitluste andmeil kliimamuutust ohuks oma elule ja toimetulekule. Kui oled põhimõttelage tuulelipp, siis taktikaliselt oleks mõistlikum valida kõigist võimalikest esindamiseks välja seisukohad, millel juba on suure enamuse toetus, aga mitte tõsta esile riskantseid ja tugevat vastuseisu tekitavaid punkte. Aga Trump poleks Trump, kui ta nii teeks.

Isegi kui Trumpi väljaütlemised kliimapoliitika kohta kunagi reaalsuseks ei saa, oleks Trump maailmale ja soojenemise vastasele tegevusele äärmiselt ohtlik. Alustuseks seetõttu, kuidas ta rahvusvahelistesse kokkulepetesse ja süsteemi üldse suhtub. Trumpi sõnade järgi võib USA mistahes lepingust mistahes hetkel taganeda või nõuda lepingute ümbertegemist «Ameerika huvidele» vastavalt. Kliimapoliitikas aga teatavasti ei juhtu globaalselt orkestreeritud ühispingutuseta mitte midagi head (ameeriklaste allkirjata jäi Pariisi sajandilõpu Kyoto protokoll aastateks sisulise jõuta). Ühe partneri ebausaldusväärsus viib jalad alt kogu süsteemil, mis toetub eeldusele, et kõik peavad sõna ja on üksteisele ka eeskujuks. Just kliimalepete täitmisel on vaesematel riikidel hoopis keerulisem endale võetud kohustusi täita kui rikkal USAl.

Trumpi seisukohad immigratsiooni- või üldse inimeste ja kaupade vaba liikumise küsimustes on samuti kliimavaenulikud. Võib ka öelda, et Euroopale sobimatud, sest nimetatud põhimõtted on ju kirja pandud Euroopa aluslepetesse. Kui millegi, siis just kliimapoliitika eelduseks on vabadus ja piiride puudumine, sest teema, millega kliimapoliitika tegeleb, on rahvusvaheline ja seda pole võimalik teostada ühes kindlas piirkonnas nii, et piiritagune mõjutusteta jääb.

Eelöeldu peaks juba kogu meie maailmajaos olema aktiivselt päevakorda kergitanud küsimuse, kas ja kuidas saaks USA valijaid mõjutada nii, et nad eurooplastele (ja muidugi ka iseendale) kahjulikku valikut ei teeks. Traditsionalistid ütlevad muidugi, et keegi ei tohi sekkuda teiste riikide siseasjadesse, millest tähtsaim on põhiseadusliku võimukorralduse alusel käivad valimistoimingud. Me ju ei taha, et keegi tuleks väljastpoolt meile ütlema, keda peame ja keda ei tohi valida presidendiks. Või tegelikult: parem juba teada, keda su vastased armastavad ja keda vihkavad. Nii näiteks on Venemaa president Putin juba Donald Trumpile ettevaatlikku toetust avaldanud.

Kui meenutada lähiajalugu, siis eurooplased andsid nii aastal 2008 kui ka 2012 häälekalt teada, et toetavad vabariiklastest vähem sõjakat Obamat. Sõjavastasus on aastakümneid olnud meeleavaldamiseks toekas kandepind, kliimaküsimused ei ole samalaadseid masse liikuma panna suutnud. Aga et poliitikas (nagu keskkonnaski) on kõik kõigega seotud, polegi teab kui tähtis, millisele klahvile vajutades kliimakatastroofide potentsiaalse põhjustaja võimulepääsu takistatakse. Vastutasuks püüdis Obama alles hiljaaegu anda oma panust (millest siiski kasu polnud) brittide Euroopast väljumise ärahoidmiseks. Ja just Ühendkuningriigi hiljutine euroreferendum võiks olla kõigile eurooplastele valusaks ja tegudele innustavaks õppetunniks, sest tegevusest hoidumine viis tagajärgedeni, mille käest välja vingerdamine võtab nüüd aastaid.

Kui on selge, et mingi tulevikus juhtuv sündmus X mõjutab ka meie saatust, on mõistlik selles asjas häält tõsta ja püüda ajaloo kulgu muuta, isegi kui see on «sekkumine siseasjadesse». Nii nagu Saksamaa ja Prantsusmaa kõrval oleks ka Eesti pidanud referendumi eel Briti meedias mingi korraliku kampaania tegema liitu jäämise toetuseks (ja sellest ka ise reklaamikasu saanud), oleks lähema kolme kuu jooksul igati mõistlik, kui eurooplased raha kokku paneksid ning oma kliimapoliitilisi huvisid Ameerika valija ees Trumpi vastu kaitseksid, eriti neis nn kriitilistes osariikides, kus valimistulemus juba ette selge pole. Keskkonnateadlikele californialastele pole vaja midagi seletada. Kallis võib see kõik ju tunduda, sest USA presidendikampaanias tuulutatakse niigi miljardeid, aga parem enne kulutada kui pärast kahetseda ja kliimapoliitiliselt on kahetsemine kindel, kui Donald Trump oma sõgedate plaanidega Valgesse Majja pääseb.