Samal ajal kui nooremad tuttavad ütlevad peaaegu resigneerunult, et terror Lääne-Euroopas oli ainult aja küsimus, räägivad vanemad, et vana Euroopa põgenikepoliitika ja hambutu reaktsioon probleemidele on oma aja ära elanud. Kuid ühes on kõik samal nõul: Euroopa (Liit) ei suuda pakkuda ideed, mille nimel – piltlikult öeldes – elama (või surma minema) peaks, kirjutab Virumaa Teataja ajakirjanik Liina Laks.
Möödunud kuul Euroopas tapatöid korraldanud mehed olid eranditult noored, kes pidid teadma, et lähevad kindlasse surma. Miks? Lihtne vastus on, et tegu oli häiritud isikutega, kes ei saanud elus eriti hästi hakkama. Samas on ühiskonnaga pahuksis olevaid noori kõik põlvkonnad täis olnud, aga kergemeelne relvadega vehkimine on moodi tõusnud just viimasel ajal. Kui inimene otsustab kindlasse surma minna, tähendab see teisisõnu, et ta ei näe elus alternatiive. Ta ei näe võimalusi, seda mõtet, mille nimel elada.
Juuli alguses andsid vastavalt Saksamaa ja Šveitsi väljaannetele intervjuu filosoof Jürgen Habermas ja kirjanik Mario Vargas Llosa. Mõlemad lahkasid Euroopa kriisi. Hispaanias elav kirjanik võttis praeguse olukorra Euroopas tabavalt kokku: ühiskond on muutumas, aga muutused toovad inimestes välja igasugused kaotushirmud. Hirmude vastu võitlevad inimesed sageli nii, et kogunetakse väiksematesse, traditsioonilistesse gruppidesse, mis «pakuvad justkui rohkem kindlustunnet, kus räägitakse sama keelt, käiakse samas kirikus, kus juuakse sama õlut». Sellega põhjendas kirjanik, miks Euroopas on viimasel ajal tekkinud riburadapidi natsionalistlikke rühmitusi, mis püüaksid justkui «vana hea traditsioonilise elulaadi poole».
Selle ideoloogia võlu on lihtsuses: liikumised lubaksid justkui rahvusriiki, kus igaühel on töö, perekond ja võimalus olla tema ise, vaarisade moodi. Lubatakse maailma, kus puuduksid igasugused keerulised «teised» faktorid. Reaalsuses on selle ideaali teostamine osaliselt võimalik – diktatuuri tingimustes. Esiteks tuleks kinni panna piirid ja teiseks tuleks kinni keerata internet.
Ainus probleem selliste ideoloogiatega on, et Euroopa ühiskond on äärmiselt kirevaks muutunud ja neid, kes natsionalistide grupist välja jäävad, tuleb aina rohkem juurde. Need on esmajoones muidugi välismaalased, kellele jääb siis uues riigis heal juhul üle madalapalgalise töö tegija roll. See ideoloogia ei anna talle võimalust kuuluda kuhugi mujale kui ettevõtte palgasaajate nimekirja. Tihtipeale isegi seda mitte, sest töökohti napib, kvalifitseeritud kohti seda enam.
Hiljuti avaldas Handelsblatt loo suurte firmade juhtidest, kes olid kahe käega pagulaste tuleku poolt. Ajakirjanik uuris ka seda, palju ta neid juba tööle võtnud on. Üks firmajuht oli neid palganud juba kümmekond. Tasuta praktikantidena. Mälu järgi oli tegu meestega, kes olid kodumaal rahvusvahelistes firmades inseneridena töötanud.
Ses mõttes ei erine nad mingil moel teisest grupist, kes end tänapäeva maailmas ebamugavalt tunneb – noortest. Mida arvavad Lääne-Euroopa noored Euroopa poliitikast, sai näha Brexiti referendumi ajal – noored ei läinud valima. Paljud neist põhjendasid oma otsust hiljem leheveergudel sõnadega, et ei näinud selles mõtet. Inimestel on tunne, et neil pole toimuva üle «nagunii mingit kontrolli».
Jürgen Habermasi sõnul, kes kirjeldab olukorda mõistega postdemokraatia, on sellel tundel tõepõhi all – «rahvusriikide demokraatia, mis seni andis oma kodanikele võimaluse oma ühiskondliku eksistentsi puudutavates tähtsates tingimustes sõna sekka öelda, on õõnestatud». Mõiste ise tähendab, et tegelik poliitiline osalus ühiskonnas taandub «demonstreeritud demokraatia» ees – näiteks on valimistel ainult formaalne tähendus.
Rahulolematust oma riigi, valitsemisega, süvendab trendi, mida on seni veel üsna vähe uuritud. Kui Eestis elavatele venelastele on pikka aega ette heidetud, et nood elavad vene infoväljas, siis tuleb tõdeda, et noored eestlasedki ei ela kohalikus infoväljas. Hüva, hommikuti viskad vanast harjumusest suuremate päevalehtede pealkirjadele internetis pilgu peale, aga niipea, kui seal on veidi käsitletud mingit huvitavamat teemat nagu rahutused mõnes maailma piirkonnas või räägitakse majanduse globaalsemast aspektist, haarab sõrm kohe väljamaa ajalehtede järele.
Ühel mu tuttaval on rusikareegel, et sääraste teemade puhul loeb ta kõigepealt oma riigi väljaannet, siis BBC uudiseid, siis vaatab, mida kirjutavad prantslased, venelased ja Financial Times. «Alles siis hakkan ma suurt pilti kokku panema, sest iga riigi meedia rõhutab mingeid kilde, millest teistes juttugi pole,» põhjendab ta oma suhtumist. Ja ta pole ainus. Seega on meil põlvkond, kes tahab ja oskab otsida neid teistsuguseid infokilde, aga on sunnitud elama infoväljas, kus käiks justkui pidev asendustegevus nagu Eesti märgi otsimine ja tagatoademokraatia, mille viljad enam kedagi õieti ei üllatagi.
Viljaks on huvitav olukord, kus peaaegu ühegi sigaduse eest ei pea vastutust võtma. Ei poliitikaareenil ega eraelus. Igatahes on meil põlvkond, kes elab vaat et pideva frustratsiooni tingimustes – tahaks rohkem otsustada, aga samas ise eriti ka sõna ei võta ja tänavatele ei lähe. Mäss ei ole enam moes, pigem püütakse parandada enda väikest maailma: remontida vanaisa talu, süüa ökotoitu. Aga võib-olla see ongi noorema põlvkonna mäss – pöördumine sissepoole.
Aga olla pehme teravate nurkadega maailmas... on raske.
Kui lihtsustada, siis seisnebki selles massipaguluse probleem: mässuvabasse Euroopasse tulevad inimesed, kellele mäss ei valmista vajadusel probleeme. Kuid nende maharahustamiseks, integreerimiseks pole võimalusi ega vahendeid. Garanteerid neile töö – mässavad kohalikud. Jätad nad sotsiaaltoetuste peale – hakkab neil igav. Kohalikega nad eriti suhelda ei saa, palju variante neil ühiskonnas toime tulla pole. Ja ega tahagi. Siiatulnud peavad omale looma samasugused väikesed paralleelmaailmad nagu kohalikudki, ainult nende taustsüsteem on teistsugune.
See, mis inimese ühiskonnakorra külge ankurdab, on ju lihtne: tööalane ja perekondlik edu, võimalus leida sõpru, midagi ära teha. Probleem on aga selles, et aina suurem osa inimesi läheb vanas Euroopas kaevikutesse. «Tavakodanikel» on tunne, et nad peavad teistsuguseid üleval pidama ja maksud on ebaõiglaselt kõrged.
Teistsugused... neil on tunne, et igal sammul on ees klaaslagi. Samal ajal tiksub kuskil ka tehnoloogiline revolutsioon, mis tähendab, et tegelikult pole Euroopas suurt osa neist töökohtadest, mis viimase majanduskriisiga ära kaotati, taastatudki. Ega taastatagi. See pole olukord, kus saaks kasutada lihtsaid lahendusi.
Maailmas, kus palju asju saab selgeks alles katse-eksitusmeetodil, on ametlik retoorika üdini tammsaarelik: tee tööd, küll siis tuleb ka armastus. Aga võib tulla ka burnout, kolmekümneselt infarkt, tunne, et jääd igavesti luuseriks. See on pinnas, mida radikaalsed maailmavaated armastavad. Sest nad lubavad lihtsust maailmas, kus saab ainult kavalusega edasi.
Pealkirjas olevat küsimust olen Lääne-Euroopas elavatele tuttavatelt sel aastal lugematu arv kordi küsima pidanud. Kui Müncheni kaubanduskeskuses toimus tulistamine, saatis otse mõrvapaiga kõrval elav sõbranna teate, et kõik on justkui nagu okei – ainult et kell kolm öösel on linn täis inimesi, kes püüavad kuidagi koju saada. Linnatransport oli seisma pandud.