Tõenäoliselt võinuks too sooritus kandideerida aasta lõpus Eesti aasta spordihetkeks sellest hoolimata, et sakslased tõukasid Kupperi lõpuks ikkagi pjedestaalilt maha. Just võinuks, mitte võiks – sest rahval jäi too katse TV3 otsepildis nägemata. Minuteid hiljem näidatud kordus, kui tulemus juba teada, ei suutnud tundeid enam ehedalt lõkkele puhuda.
Rio olümpia kettaheitevõistluse, eestlaste ühe oodatuima olümpiajõuproovi teleülekanne oli otse öeldes õudus kuubis. Kettaheite medaliheitluse asemel tuli enamik aega TV3 ekraanilt jälgida meisse absoluutselt mittepuutuvaid naiste 400 meetri eeljookse, kus favoriidid lasid lõpusirgel sörki ning Somaalia pearätiga osaleja näitas suisa laste taset – ring 1.10ga. Vahepeal eksles telepilt isegi soojendusareenile. Tagatipuks tuli kettaheite asemel elada üksvahe pikalt kaasa soodustusega müüdavate põrandaharjade liikumistele.
See, mida eesti inimesed nägid TV3 vahendusel olümpia kettaheitevõistluse ajal ja asemel, on reljeefne kinnitus, miks rahvale oluliste spordisündmuste ülekandmist ei saa usaldada kommertstelevisioonile ning miks nende ülekannete esmaõigus ja koguni kohustus peab jääma maksumaksja ülalpeetavale rahvusringhäälingule.
Arvata võib, et nii mõnelegi eelväidetu ei meeldi. Et miks peab ERR näitama meelelahutust, mida kujutavad endast ka olümpiamängud. Aga peab näitama sellepärast, et olümpial pakuvad Eesti sportlased meile meelelahutust Eesti lipu all; ja kui neil väga hästi läheb, mängitakse meie kõigi rõõmuks Eesti hümni. Seetõttu pole liialdus väita, et olümpia, samuti muud olulised tiitlivõistlused, on riiklikult tähtsad sündmused.