Juhtkiri: Venemaa augustineedus

Vene sõdur Lõuna-Osseetia ja Gruusia piiril.. Foto: AFP / Scanpix.

Venemaal on viimastel aastakümnetel räägitud «augustineedusest», mis seisnevat selles, et just siis tabavad seda riiki kohutavad katastroofid ja loodusõnnetused, leiavad aset ohvriterohked terrorirünnakud, kukuvad kokku suured finantsskeemid ja algavad sõjad. Sellele kõigele on pakutud ratsionaalsemaid ja vähem ratsionaalsemaid seletusi, kuni üleloomulike jõudude seotuseni välja. Kõike ei saa täie tõsidusega võtta, kuid igal juhul on paljude inimeste teadvusesse juurdunud juba teadmine, et augustis Venemaal midagi juhtub.

See on kaudselt üks põhjuseid, miks viimasel ajal on mitmel pool murega jälgitud Krimmis toimuvat. Mäletame ju veel kõik 2008. aasta augustikuist Vene-Gruusia sõda. Möödunud nädalal kõlasid Kremli kontrollitavas meedias Ukraina-vastased süüdistused Krimmi tulistamises ja sinna diversantide saatmises. Samal ajal on Venemaa liigutanud Põhja-Krimmi suuri sõjaväeüksusi, vägede ümberpaigutamiseks suleti mitmed olulised magistraalid poolsaarel.

Venemaa on ametlikult oma tegevust põhjendanud sõjaväeõppustega, kuid see on pingeid kasvatanud. Sõjaajaloo põhjal võib öelda, et see on klassikaline moodus sõjategevuse alustamiseks. Esmalt alustatakse riigipiiril suuri sõjaväeõppusi, mis seejärel lähevad kiirelt üle täiemahuliseks sõjategevuseks. Just sama stsenaariumi järgi algas sakslaste endi korraldatud Gleiwitzi intsidendi järel Natsi-Saksamaa Poola-vastane agressioon ja Mainila intsidendi järel Nõukogude Liidu agressioon Soome vastu. Mõlemad kuritegelikud totalitaarriigid põhjendasid toona oma tegevust sellega, nagu kavatsenuks Poola ja Soome neile kallale tungida.

Samas tuleb arvesse võtta, et Venemaa ei alustanud 2014. aasta kevadel täiemõõdulist Ukraina-vastast sõjategevust, kui olukord selleks oli tunduvalt soodsam kui praegu. Ukraina sõjaväe võitlusjõud koosnes siis vaid mõnest tuhandest mehest, keda kamandasid mõnigi kord kindralipagunitega mehed, kes polnud päevagi sõjaväes teeninud ja sõjandusest suurt ei taibanud. Ka Venemaa enda ressursid on viimaste aastatega, eelkõige seoses toormehindade languse ja lääne kehtestatud piirangute tõttu kiiresti kokku kuivanud. Hiljuti hoiatas Vene rahandusministeerium, et 2017. aastal on reservfondid lõppemas ning on võimalik, et raha ei jätku riigiteenistujate palkade ja pensionide maksmiseks ja osa teenuste toetamiseks.

Venemaa tegevust tuleks vaadelda eelkõige kui surveavaldamist läänele, et see omakorda survestaks Kiievit järgima Venemaa diktaati, mh tema seatud Minski kokkuleppe tingimusi. Venemaa sõjavägi pole ennast viimastel kümnenditel näidanud tugevaimast küljest. Seda teab ka Kreml, kes on saavutanud kõik oma viimase aja suuremad võidud osava diplomaatia, propaganda, eriteenistuste ja majanduslike vahendite abil, mitte lahinguväljal.