Piiskop Philippe Jourdan.

FOTO: SCANPIX

Viimasel ajal on üle terve maailma räägitud sündmustest, mis toimunud Pariisi Püha Rita kiriku ümber, paraku on kajastuses esinenud palju ebatäpsusi, kirjutab katoliku kiriku apostellik administraator Eestis piiskop Philippe Jourdan.

Olen ise 17 aastat Pariisis elanud ja ei soovinud esialgu oma arvamust avaldada, sest mulle tundus, et see küsimus ei vääri nii palju tähelepanu. Aga kui ma sain teada, et isegi araabia riikide ajalehtedes avaldatakse nüüd Püha Rita kiriku pilte sõnumiga «Vaadake, kristlased, te ei saa kurta, kuidas siin teid koheldakse, sest Prantsusmaal koheldakse teid halvemini», mõtlesin, et ma ei saa enam vaikida.

Püha Rita «kirik» ei ole kunagi olnud katoliku kirik. Selle kirikuhoone ehitas 19. sajandi lõpul üks väike rühmitus, kes nimetab ennast Apostellikuks Katoliiklikuks kirikuks, mille asutas anglikaani vaimulik Edward Irving.

Neid tuntakse ka kui irvinglasi ja veel mõne kuu eest olid nad Püha Rita hoone omanikud. Paistab, et see kogudus lõpetas tegevuse Pariisis millalgi 20. sajandil ja üüris oma kirikuhoone teisele, mis nimetab ennast «gallikaani» koguduseks ja ei ole ka üldse seotud katoliku kirikuga.

Seda Pariisi gallikaani kogudust juhib üsna ekstravagantne mees, kes omistab endale «peapiiskopi» tiitli, kuigi ei ole teada, kust see tiitel talle tuli. Tema viib läbi jumalateenistusi, kuhu on kutsutud nii inimesed kui loomad. Just selle ekstravagantsuse tõttu pälvis Püha Rita hoone sellist tähelepanu, mida ta varem kunagi ei saanud.

Rohkem kui kirikuga oli tegu tsirkusega, mis kasutab kiriklikku vormi ja tavasid. 20 aasta jooksul on olnud kahtlemata paljude Pariisi kristlaste soov, et Püha Rita imelik «kultus» lõpeks. Armastada loomi on hea asi. Usuvabadus on ka hea asi. Küll aga pole sugugi väärikas korraldada farssi traditsioonidega, mis on paljudele pühad.

See lõpp tuli, kui kiriku omanikud soovisid oma hoone maha müüa. Püha Rita tegevus lõppes 2015. aasta lõpul ja hoone oli tõepoolest määratud omanike soovil lammutamisele. Aga 2016. aasta esimestel kuudel soovis seal missat pidada üks samas linnaosas elav katoliku preester, kes hakkas seda omavoliliselt tegema. Tal ei olnud ei omanike ega Pariisi katoliku kiriku luba. Ja asi lõppes kõige halvemal viisil, kui missasid hakati pidama üksteise järel päevadel, kui politsei teatas oma tulekust, ja politseinikud ei leidnud teist lahendust kui viia preester sealt sunniviisiliselt välja. Selle sündmuse pildid levisid üle maailma.

Ma ei ole kompetentne, et öelda, kas oleks olnud võimalik anda Püha Rita hoonele kiriklikku funktsiooni, mida tal varem ei olnud. Pariisi katoliku kirik ei olnud hoonest huvitatud, võib-olla selle väga kahtlase maine pärast.

Selge on see, et politseinike tegevus on olnud mõtlematu. Aga võib ainult imestada selle üle, et Püha Rita kirik, mis on olnud palju aastaid sünkretismi ja religioosse relativismi sümboliks Pariisis, muutus järsku lääne kristliku pärandi ikooniks! Ning et tema tegevuse lõpetamist, mida paljud Pariisi kristlased nii kaua lootsid, peetakse nüüd lääne allakäigu tõendiks...

Kogu see kära oleks ainult naljakas, kui see valeinfo levitamine ei tooks kaasa ülalmainitud tõsiseid tagajärgi kristlastele Lähis-Idas. Me ei saa seda lubada. Me elame internetiajastul, kus on väga kerge levitada moonutatud infot ja kujundada sellega inimeste arvamust, kes ei viitsi kontrollida sündmuste reaalsust, mis toimuvad kaugel nende elukohast. Info saamine on praegu kergem kui kunagi varem. Tõe otsimine mitte, ja see vajab rohkem pühendumist kui varem, nii tõde maailma sündmuste kohta kui ka tõde inimese elu eesmärgi ja tähenduse kohta.