/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)
Üks idamaine tarkus õpetab, et ütle sõna «halvaa» kas või sada korda, kuid suu sellest magusamaks ei muutu. Sama on sõnaga «populistid». Korruta seda palju tahes, probleemid sellest ei lahene.
Taavi Minnik: rohkem demokraatiat (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata on Euroopa ja Ameerika poliitilisel areenil toimumas suured muudatused, millest annavad tunnistust siin-seal aset leidvad rahvalikud mässud poliitilise eliidi vastu (a la ootamatud tulemused brittide referendumil ning demokraatide ja vabariiklaste eelvalimistel, mis kulmineerusid Clintoni napi ja Trumpi kindla kroonimisega presidendikandidaadiks). Jõuliselt on esile tõusnud populistid ning nad on suutnud endaga kaasa tõmmata miljoneid inimesi, kes alles hiljuti olid veel apoliitilised.
Kui tõmmata paralleele meditsiiniga, siis sümptomite asemel on tarvis ravida haiguse põhjuseid. Ka läänemaailma vaevava poliitiliste institutsioonide kriisi puhul tuleks keskenduda selle põhjustele, mitte sümptomitele, mis, nagu eespool mainitud, «populisti»-sõna korrutades nagunii kuhugi ei kao.
Kas mäletate ühe kadunud Eesti erakonna – muide samuti oma olemuselt populistliku – esimehe õpetussõnu ühiskonnale, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja lasku neil omade ringis rahulikult kuluaarides ja tagatubades edasi toimetada. Selline mõttelaad ongi praeguse kriisi põhjus. Inimestele on öeldud, teate, istuge vaikselt oma nurgas, tegelge oma asjadega, küll me saame ise hakkama, me oleme kõik viimase peal spetsialistid.
Kuid alati ei saa. Hea näide on Euroopa rändekriis. Kui vaatame Euroopa Liidu juhtstruktuure (mis on pehmelt öeldes keerulised ja mille sünnitanud kunagi pikalt soojas kabinetis viibimisest uinunud mõistus), siis on ju meile, tavalistele eurooplastele, täiesti arusaamatu, kes meid juhib, kust tulevad Euroopa Liidu tippbürokraadid, millised on mehhanismid nende tegevuse kontrollimiseks, või kui nad tõepoolest oma ülesannetega toime ei tule, siis ka väljavahetamiseks. Või võtkem kas või presidendivalimised oma kandidaatide kandidaatidega ja erakondade leige huviga selle käigu vastu. Nagu küsis hiljuti Postimehes ajakirjanik Ivan Makarov, kas siis tõesti Eesti rahvas pole 25 vabadusaastaga ära teeninud õigust ise riigipead valida.
Need on näited. Kuid asja tuum on see, et paljukirutud populistlikud liikumised on reaktsioon eespool kirjeldatud olukorrale, kui rahvas (seesama demos demokraatia-sõnas) on otsustusprotsessidest kõrvale jäetud ja oma nurka aetud, kus neist juba vähe sõltub. Sellisel juhul on tõepoolest osa rahvast valmis esimesel sobival võimalusel lööma valitsejatele hambad säärde, nagu viimasel ajal mitmel puhul on juhtunud, hoolimata tagajärgedest.
Populistid tunnevad ühiskonnas levivaid meeleolusid, mh seda, et paljudel on jaburaks muutunud poliitilisest korrektsusest ja poliitikute suust kostvast mitte-kuhugi-viivast, kuid see-eest paljusõnalisest jutuvadast kõrini. Ning nad kasutavad neid oskuslikult ära.