Igor Gräzin: riigiäride hallid varjundid

Igor Gräzin Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Riigikogu liige  ja õigusteadlane Igor Gräzin (Reformierakond) kirjutab, et riigiäri läheb riigile kallimaks maksma, kui tegelikult sisse toob.

Neid on rohkem kui 50 ja ERMi poolemiljoniline söökla-eepos lisab vaid ühe. Sest riigiäri ei ole rangelt võttes «must bisnis» (s.t illegaalne), aga see ei ole kaugeltki ka «puhas äri», sest oma olemuselt on see vastuolus vaba turumajanduse ja liberaalse ilmavaate ning arusaamaga väärikast kodanikuühiskonnast.

Põhiline erinevus on: kui riigiäri peaks teenima justkui ühiskonna kui terviku huvisid, siis normaalne äri – ostjate ja tarbijate huvide rahuldamise kaudu – omanike huve. Riigi tegevuse normaalne tulemus peaks olema elukeskkond (oma riik, vaba teostuse võimalused, abiandmine vajajatele, üldrahvuslike väärtuste hoidmine jne), aga ärilise tegevuse põhiline tulem peab olema rahaline kasum.

Ja kui nüüd riik, olles meie käest kokku kogunud maksuraha justkui ühiskonna asjade ajamiseks, hakkab selle rahaga susserdama, siis pole see ei aus ega ka efektiivne. Sandor Liive pikaajaline tegevus Eesti Energias juba pärast (!) rahapaigutusi Utah’sse, Jordaaniasse ja kahtlasevõitu tehingutesse kateldega (65 miljonit eurot nagu kits sabaga löönud), Estonian Airi käigushoidmine ebaseadusliku rahaga (vähemalt 85 miljonit vasta pükse!) vms polnuks võimalikud erafirmas, aga igati võimalik – riigi omas.

Meie ühendamisel ESMiga (Kreekale jt meist jõukamatele rahaandmise süsteemiga) väideti, et see olevat igati kasulik investeering, mida ta muidugi pole – vastasel korral oleksid erarahastajad selle raha Kreekale ise andnud. Aga riigi «investeeringuna» – miks mitte. Võõras raha – las lennata, «viis versta veerand tunniga!».

Kiites riigifirmade ilusat tulevikku, kirjutasid Sven Sester ja Erkki Raasuke Postimehes (28.07.16): «Nagu iga (sic!) omanik, soovib ka riik äriühingutest teenida korralikku (oh õudust!) ja stabiilset omanikutulu.» Jättes tähelepanuta, et riik ei ole «iga» omanik! Riik ei vaja omanikutulu. Ja peamine: riigi käsutuses on suveräänne võim luua seadusi omaenese äride kasuks ja heaks.

Kui Eesti Energial või Elektrilevil halvasti läheb, kui Estonian Air ei tea ka ise, kuhu lennata, siis ei järgne sellele ei pankrot ega ärist lahkumine (nagu erafirma puhul), vaid eelarve seadusest uus raha sissepumpamine. Või surutakse jõuga peale Riigi Kinnisvara ASi keskpärane teenus koleda hinnaga. Või tehakse näiteks sellised keskkonnatasud, mis annavad ainueelise riigifirmale. Niimoodi likvideeriti näiteks erakõrgharidus, surutakse maha erameediat (spordivõistluste ülekanneteks sai riigiraadio ja ETV raha just siis, kui peaministril tuju tuli), laevandust, raudteed. Riiklik äritegevus on sama, kui jalgpallimatši vilistab kohtunikuna ühe meeskonna mängija.

Kuna riiklik äritegevus ei olene majanduslikust efektiivsusest, siis puudub tal ka huvi selle vastu, kuidas asjad lähevad. Kuidas riigi äriajamine ka ei tiksuks, midagi halba kellegagi ei juhtu: riigil raha jätkub ja klient ei oma tähtsust. Praamide järjekordades tundide kaupa seismine tundub juba olevat loomulik nagu päikesetõus ja ainult rahvamuistendites elab mälestus «valgete laevade ajast» (s.o Leedo praamidest). Riiklike firmade anormaalsus väljendub kasvõi selles, et nad on olnud isegi sponsorid ja metseenid. Justkui nende teenitud raha oleks nende oma ja justkui näiteks riiklik raudteefirma saaks otsustada, kas finantseerida sümfoonilist muusikat või köievedu. Unustades täiesti, et Tallinna Sadama ettenähtud ülesanne on olla sadam ja Eesti Energia peab tootma elektrit.

Tegelikult on riigifirmade nn tulu riigi täiendav maks. Kusjuures riigiettevõtte «tulu» jätmine turule annaks vabamajanduse tingimustes maksudena suuremad summad. Riigiettevõtete «tulu» on ka riigile endale kahjulik, kuna mõjub rahandusministrile dopinguna: ta saab raha («no nigu maast leitud kohe!»), mis pole eelarvesse ausal moel teenitud, vaid saadud kasutades riigi ressurssi, administratiivset jõudu ja sageli ka monopoolset seisundit.

Liberaalne arusaam majandusest rajaneb veendumusel, et riik ei äritse ega sahkerda. Tal on ainult poolteist tuluallikat: riigimaksud ja poolikuna riigilaen (kui seda kavatsetakse tagasi maksta, VEB fond seda ei teinud). Ja neid kasutatakse selleks, et tagada ühiskonna vajadused (nüüd öeldakse kantselei keeles – «teenused», nt sõjavägi ei kaitse oma kodumaad, vaid osutab talle kaitsmise «teenust»), mida vaba turg tagada ei suuda.

Haridus, pensionide ja toetuste maksmine, kohtumõistmine, kõrgkultuuri hoidmine, teatud osa taristust vms ei saa olla tulutoovad. Ja see on ainus põhjus, miks nad ei saa jääda eraäri kätte (kuid võivad!). Samuti turureeglid: turg saab hakkama kõigega peale omaenese regulatsiooni, on öelnud juba Bentham 19. sajandil. Seega ei saa neid juhtida vastavalt äriloogikale. Kui riigifirmal jääb raha üle, siis tähendab see vaid seda, et firma pole oma tööd teinud niipalju kui vaja või on küsinud oma klientidelt rohkem kui õigus.

Riiklik äriettevõte on sama loomulik nähtus kui kalasabaga kaelkirjak. Ja kui nüüd käib poleemika selle üle, kuidas riiklikke ettevõtteid paremini juhtida ja kuidas tuleb moodustada nende nõukogud, siis tuleks siia vahele öelda: kui pole riigi äritsemist, siis pole ka nõukogusid, kes seda juhivad. Kui näiteks Eesti Energia saaks vabaks oma vanast siseheitlusest – kas toota raha või toota elektrit (mõlemaid korraga ei saa – Liive tootis raha elektri arvelt) –, siis pole ka nõukogul midagi teha ega arutada.

Kui riigifirma juba kord on olemas ja vajalik (näiteks praamiühenduse pidamiseks?), siis juhib seda lihtsalt üks direktor ja selle kohta on isegi seadus olemas, mille võiks taastada – «Sotsialistliku ettevõtte näidis-põhimäärus», mis on igati okei, kui võtta välja kaks sätet – tootmise plaanilise iseloomu ja ettevõtte parteilise juhtimise kohta.

Liberaalina olen nõus: kusagil on sotsialistlikke majandusettevõtteid vaja, aga siis tuleb nii ka öelda ning mitte ajada lihtsat asja segaseks, andes riigiettevõttele kattevarju, justkui nende puhul oleks tegemist vaba äriga. Liberalism eeldab ja vajab ausust ja läbipaistvust.

Muide: kui Sesteri-Liive süsteem riigifirmade nõukogude töö parandamisest seda tööd tõepoolest ka parandab, siis mida sellest arvata? Aga kas on hea see, kui halb asi (riiklik kasumit tahtev firma) hakkab toimima hästi, s.t tegema veel rohkem halba (tõstma hindu, langetama kvaliteeti, varjama kulukust, raiskama raha ja varasid jne)?