Jürgen Veber: miks nõuab EAS minu käest tagasi 133 595 eurot toetust?

Jürgen Veber Foto: Marko Saarm / Sakala

Postimees avaldab muutmata kujul trikimees Jürgen Veberi selgituse selle kohta, miks nõuab EAS temalt tagasi 2011. aastal antud toetust USA turule sisenemiseks.

Ma tundun suuremale osale avalikkusest tagasihoidlik, malbe, vaikne ja rahulik poiss. Keegi, kes palju ei räägi ja on seltskonnas rohkem kuulaja rollis. Pole ka imestada. Selline ma ilmselt pealtnäha paistan. Pikk ja natuke aeglane. Nagu mu elukaaslane mulle naljatades kogu aeg meelde tuletab.

Kuid kui asi puudutab iseendale seatud eesmärke, sihte ja unistusi, siis ei ole ma kaugeltki selline.

Kui sul oleks vajadus leida vett ja see oleks elu ning surma küsimus, kui kaua sa seda otsiksid? Kas annaksid pärast mõnetunnist otsimist alla, istuksid maha ja mõtleksid, et s***a kah, las olla. Või otsiksid sa seni, kuni tilgakesegi vett leiad?

Muidugi ei anna sa alla!

Kui sinu elu sellest sõltuks, ei jääks su teel ainsatki kivi ringi pööramata! Sa jätkaksid seni, kuni tulemuseni jõuad! Kui vaja, ületaksid kõik teele jäävad mäed, lootuses nendele järgnevast orust allika leida. Sa prooviksid absoluutselt kõike, mida veel proovinud ei ole! Sellises olukorras pole ükski takistus liiga suur, ükski tagasilöök liiga valus ega ükski hind liiga kõrge.

Täpselt samasugustest põhimõtetest lähtun mina oma unistuste ja eesmärkide poole liikumisel. Kui sihtpunktini ei vii rada, siis tuleb minna sinna, kus pole ühtki rada ja olla teerajaja. Sellistes olukordades kirjeldatakse mind hoopis teiste sõnadega. Mitte enam vaikne või tagasihoidlik. Pigem pöörane. Isegi hull. Kui tihti ma kuulen sõnu «See on võimatu!», «See on lootusetu!», «Sa ei saa sellega hakkama!», «See on lapsik!» või «Jäta järgi!»

Võib-olla on see tõesti nii. Võib-olla on kõigil, kes nii ütlevad, õigus. Võib-olla ei saagi. Aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada. Ma parem eksin, komistan ja kukun 1000 korda, kui elan küsimustega «Huvitav, mis oleks saanud siis kui ma oleksin…?»

Nii on ka nüüd. Kui millegi väga erilise, suure sihi suunas liikumine tähendab, et tuleb tuua ohvreid, siis tuleb seda teha. See on paratamatu.

Kui me aastaid tagasi ühes EAS-iga teele läksime, said paberile kirja pandud sootuks teised,  oluliselt tagasihoidlikumad eesmärgid. Olles viimastel aastatel viibinud üha enam teisel pool suurt ookeani, tutvudes seal erinevate inimestega ja avastades võimalusi, mida see suur maa pakub, need eesmärgid muutusid. Väga palju.

Kui ma seisin valiku ees, kas jätkata alustatut ja siduda ennast kuueks ja pooleks aastaks lepinguliste kohustustega USA-s, mille tulemus täidab küll kokkuvõttes seatud käibenõuded, kuid ei paku rahuldust mulle kui kunstnikule või minna jahtima midagi sellist, mida reaalselt varem tehtud pole, siis langes liisk väljakutsuvama ja põnevama tee kasuks.

Seda otsust tehes olin ma teadlik, et tuleb astuda samme, mis on erinevad «ekspordiplaani» kirja pandust. Samuti olin ma teadlik, et muutub ajaraam ning me ei pruugi saavutada ette antud ajaga selliseid käibenumbreid, nagu nõutud. Mis peamine, seda otsust tehes olin ma teadlik ka sellest, et see võib viia antud toetuse tagasi maksmiseni. Olin ma ju ise sellistel alustel EAS-iga kokkuleppe sõlminud.

Sellest kõigest hoolimata said need sammud astutud. See oli minu otsus teelt kõrvale astuda! Nii ei ole mul ka hetkel võimalik kellelegi näpuga näidata või kedagi süüdistada. Ega tahagi seda teha. Oli tegelikult see ju ka meie enda avalduses EAS-ile kirjas, et oleme valmis saadud toetuse tagastama. Samuti tunnistasime puudujääke ja tõime välja selle, et meil puudub huvi projektiplaani kirja pandud eesmärke sellisel kujul täita. Lihtsalt seetõttu, et tänaseks on silmapiirile kerkinud oluliselt põnevamad võimalused.

Jah! See on suur risk. Võib-olla seisan lõpuks päris lõhkise küna ees. Pole üht ega teist. Ütlust, «parem varblane peos…» on kõik kuulnud. Kui see ka pärast kõiki pingutusi nii peaks minema - mis seal siis ikka. Ju oli see nii määratud. Saan vana ja hallipäisena pargipingil istudes ning sellele kõigele tagasi vaadates vähemasti öelda, et «sõit» oli äge ja põnev. Sest uskumatuid elamusi ja võimalust midagi erilist kogeda on valitud tee juba täna hulgaliselt pakkunud.

Rumal oleks arvata, et sellisel teel ei esine takistusi. Muidugi esineb. Väga palju. Täna on neid ainult 133 000 rohkem kui eile. Kuid sellegi poolest mitte midagi ületamatut. Tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha. Vahel teed ise ka lolle vigu, komistad ja leiad ennast käpakil maast. Siis tõused püsti, pühid püksipõlved tolmust puhtaks ja lähed edasi. Olles taas ühe kogemuse võrra rikkam.