/nginx/o/2016/08/11/5711055t1h5b8d.jpg)
Esmaspäeval kirjutas ajakirjanik Jarmo Mäkelä Kultaranta julgeolekukonverentsist, püstitades küsimuse, millal liitub Rootsi NATOga. Kultarantas jäi õhku kõlama võimalus, et juhul, kui Rootsi parlamendi valimised võidavad parempoolsed.
Karl Oskar Villsaar: Rootsi NATO teljel (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu Stefan Löfveni juhitud sotsiaaldemokraatide ja roheliste valitsuskoalitsiooni ajal piirduvad Rootsi sidemed NATOga ilmselt vaid ühisõppuste ning koostöö tasandiga. Otsust alliansiga lähedasemate sidemete loomiseks juba aastaid Rootsit juhtinud sotsiaaldemokraatideta aga ei tehta.
Muutused kaitsepoliitikasse on saabunud siiski võrdlemisi kiirelt ja külma sõja ajal neutraliteeti hoidnud Rootsi on tasapisi osalenud alliansi missioonidel ning tsentristid ja parempoolsed erakonnad on teatanud oma muutunud soovist NATOga liituda.
Olukord on tingitud Krimmi okupeerimisest, jätkuvast konfliktist Ukrainas ning väidetavast allveelaevast, mida nähti Stockholmi arhipelaagi lähistel. Viimasest on Rootsis saanud kultuslaev, millega kavalad turustajad teenisid kultuursatiiride ja särgimüügiga kõva kopika.
Õpingutel Rootsis olen kokkupuutel kohalikega täheldanud kahte vastanduvat poolt. Vanemad inimesed on kiitnud Eesti kuulumist NATOsse ja nentinud, et Rootsi peaks ka militaartasandil tegusid tegema.
Nooremad, kellega ülikoolis kokkupuude on igapäevane, väljendavad pehmelt öeldes pettumust NATO ja sellega lähenemise üle.
Pealtnäha jookseb NATO küsimus mööda kahte telge – generatsioonidevahelised erinevused ja kuuluvus poliitilisel skaala. Eestlastesse süstitud julgeoleku mure laseb kergekäeliselt maalida pildi noortest rootslastest kui sotsialistlikest idealistidest.
Teadupärast on ütluski, et «kui sa pole kahekümneselt sotsialist, ei ole sul südant ning kui sa pole neljakümneselt konservatiiv, ei ole sul mõistust». Rootsi pikka neutraliteedi ajalugu ja mitte-vägivalla poliitikat arvestades on see süüdistus aga alatu.
Teated Rootsi kaitsevalmiduse suurendamisest tulevad Eesti julgeoleku seisukohast kergendavana. Läänemere keskel paikneva Gotlandi saare geopoliitilist tähtsust ei saa alahinnata, kuna see on kesksel kohal kontrollimaks ka Eesti õhu- ja mereruumi.
Seetõttu on Eestile parim variant, kui Ingmar Bergmani inspiratsiooni saarel viibivad jõud, kes soovivad meiega koostööd teha. Mai lõpus ratifitseeris Riksdag ka NATO vägede võõrustamise leppe, mis viib alliansi ja Põhjamaa vahelise koostöö veelgi kõrgemale tasemele.
Neutraalse Rootsi remilitariseerimisel on potentsiaalne võime muuta geopoliitilisi jõujooni NATO ja Venemaa vahel. Sellegipoolest ei ole Rootsi ühiskond üksmeelt alliansi kasulikkusest või kahjulikkusest leidnud ja liitumiskõnelusi ilmselt niipea ei alustata.