Seinamaaling, millel on kujutatud USA presidendikandidaat Donald Trump (v) ja endine Londoni linnapea ning Suurbritannia praegune välisminister Boris Johnson

FOTO: SCANPIX

Tänapäeva arenenud demokraatiates on poliitiline võim järjest enam kättesaadav. Valijad on selgelt tüdinenud praegusest olukorrast ning tahavad tipus muudatusi, mistõttu on isegi suurtel parteidel probleeme oma valitud juhtide ametisse paigutamisega, kirjutab globaalse majandusjuhtimise programmi direktor Ngaire Woods.

Ühendkuningriigis ei lasta Töölispartei parlamendiliikmetel oma juhti Jeremy Corbynit ametist eemaldada. Jaapanis kaotas Liberaaldemokraatliku partei eelistatud kandidaat Hiroya Masuda Tokyo kuberneri ametikoha suure häälteenamusega Yuriko Koikele. USAs soovis Vabariiklaste partei, et ükskõik kes peale Donald Trumpi võidaks nende presidendikandidaadi nominatsiooni, kuid Trump jäi siiski peale. Ja kuigi Demokraatlikku parteid esindab eelistatud kandidaat Hillary Clinton, oli tema konkurent Bernie Sanders palju tugevamaks vastaseks kui keegi oodata oskas.

Sõnum riigiaparaadile on selge: me ei usalda teid enam. Mõningad juhid, keda siiski usaldatakse, võivad olla väga reaalseks ohuks oma toetajatele, riikidele ja maailmale.

Nimekirja tipus on Trump, kes imetleb diktaatoreid, on häbenematult rassistlik ja seksistlik, püsimatu iseloomuga ja probleemide osas teadmatu. Neid, kes juhtisid Suurbritannias kampaaniat EList lahkumiseks – konservatiivid nagu Boris Johnson (nüüd riigi välisminister) ja Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) parempoolne populistlik liider Nigel Farage –, süüdistatakse nüüd sarnaselt hooletult Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu tulevikuga riskimises.

Tänapäeva kuulsust ülistavas kultuuris peavad poliitikud olema «isiksused». Nende kampaaniad sarnanevad tõsielusarjade võistlejate käitumisega.

Kui valitsevad juhid tahavad muuta valijate meelt, peaksid nad hoolikalt mõtlema selle üle, mida juhtimine tegelikult tähendab. Siinkohal on hea meenutada USA kindrali George C. Marshalli ideid, kes mõtiskles selle teema üle 1940ndatel aastatel USA sõjaväge taas üles ehitades.

Marshall väitis, et juhtimine ei ole mitte retoorika, vaid iseloomu küsimus. Täpsemalt öeldes peavad juhid tõhusa juhtimise nimel usalduse võitmiseks näitama kolme võtmeomadust: sihikindlust, erapooletust ja pädevust.

Sihikindlus tähendas tema silmis seda, et laiem heaolu asetatakse oma huvidest kõrgemale. Selline juhtimine eksisteerib ka veel tänapäeval. Üheks säravaks näiteks oleks Brexiti kampaania ajal mõrvatud noor Briti parlamendiliige Jo Cox, kelle juhtimisstiili ja pagulaste õiguste eest seismist tunnustati parteilisest kuuluvusest hoolimata.

Mitmel juhul on aga poliitikast saanud enesereklaam ja võistlus reitingute nimel. Tänapäeva kuulsust ülistavas kultuuris peavad poliitikud olema «isiksused». Nende kampaaniad sarnanevad tõsielusarjade võistlejate käitumisega. Oma klouniliku välimuse ja meelelahutusäri resümeega on Trump tõenäoliselt selle muutuse parimaks näiteks. (Eelmisel suvel otsustas näiteks väljaanne The Huffington Post avaldada Trumpi kampaania kajastuse oma meelelahutusrubriigis.)

Juhtide pädevus

Probleemiks pole ainult see, et praegune olukord võib viia ülimalt ebapädevate juhtide valimiseni. Muret tekitab rohkem see, et valituks saades võib isegi pädevatel juhtidel olla raske hoida otsuste tegemisest eemal isiklikud elemendid ning teenida oma kogukonda erapooletult.

Sellise libeda tee olemasolu tuli päevavalgele ühes hiljuti Ühendkuningriigi Chilcoti juurdluse käigus avaldatud memos, mille endine Briti peaminister Tony Blair kirjutas USA endisele presidendile George W. Bushile enne Iraagi sõja algust. Memo algab: «Olen sinuga, ükskõik mis juhtub.» Ta kirjutas oma riigi sõtta viimisest, kuid keelekasutus viitab sellele, et ta isiklik suhe Bushiga oli kuidagi olulisem tema kohustustest peaministrina.

Juhtimine sihikindluse ja mitte isiksuse abil on tihedalt seotud selle erapooletusega, mida Marshall põhiliseks pidas. Ametisse astunutena peavad juhid käituma õiglaselt ja erapooletult. Nad peavad vastu panema kiusatusele kasutada ametivõimu iseenda, oma perekonna või kultuurigrupi kasuks ning tagasi lükkama ükskõik kui võimsad ahvatlused anda sõpradele, rahastajatele või lobistidele eritingimustel ligipääsu ja kaitset.

Erapooletuse lati kõrgel hoidmine ei ole lihtne, kuid see pole võimatu. Cape Verde’ presidendile Pedro Piresele anti 2011. aastal Aafrika juhtimises Ibrahimi auhind, sest ta oli muutnud oma riigi «demokraatia, stabiilsuse ja majandusliku õitsengu mudeliks». Piresel polnud ametit maha pannes isegi maja – ta töötas rahva heaks, mitte isikliku vara kogumiseks.

Kolmas hea juhtimise kriteerium - pädevus - ei seisne ainult selles, kui palju teadmisi juhil juba on. Nagu Marshall märkis, on selle osaks ka juhi võime õppida oma vigadest ning valmistada ennast ja ümbritsevaid inimesi ette oluliste otsuste tegemiseks. Chilcoti otsus Suurbritannia halva ettevalmistatuse kohta Iraagi sõjaks ja selle tagajärgedeks on selles osas väga hukkamõistev. Samamoodi pole ka Brexiti kampaania toetajad ette valmistanud kava selle kohta, mida referendumi järel edasi teha.

On aeg hea juhtimine taaselustada. Valijatel on vaja kandidaate, kes näitavad üles sihikindlust, erapooletust ja pädevust. Selle puudumisel jätkatakse läbikukkunuks peetava riigiaparaadi vastu hääletamist – isegi kui see tähendab segaduse poolt hääletamist Euroopas või hooletu eneseimetleja valimist USAs.


Copyright: Project Syndicate, 2016

www.project-syndicate.org