Sellel nädalal Moskva Domodedovo rahvusvahelist lennujaama tabanud verise terrorirünnaku põhjuseid ja tagamaid vaatlema asudes on üks võimalus esitada kaks igivenelikku küsimust: kes on süüdi ning mida teha, kirjutab Kaarel Kaas. Nende taustal kumab veel ka kolmas, eelmist kahte avardav ja täiendav küsimus: kuidas edasi?
Esimeses järjekorras vastutavad ükskõik millise terroriakti eest siiski selle planeerijad, rahastajad ja täideviijad. Ehk inimesed, kes otsustavad kas isiklikel või abstraktsetel põhjustel õhkida keset tsiviilelanikest koosnevat rahvamassi lõhkelaengu ning sandistavad või hävitavad sellega sajad rahulikud kõrvalseisjad.
Domodedovos 35 inimest tapnud ning rohkem kui sada inimest haiglasse läkitanud terrorirünnaku konkreetseid täideviijaid puudutavad üksikasjad on praegu veel segased ja vastuolulised.
Venemaa peaminister Vladimir Putin on esinenud avaldusega, et rünnak ei olevat seotud Tšetšeeniaga. Tema sõnu näivad kinnitavat ka Vene meediasse tekkinud infokillud, mille kohaselt võisid Moskvat rünnanud terroristid pärineda Stavropoli kraist ning olla seotud varem vähetuntud mässuliste põrandaaluse rühmitusega Nogai džamaat (ingl jamaat).
Putin ja meedias esinevad anonüümsed Vene eriteenistuse allikad ei pruugi valetada. Aga Putini sõnu tuleb käsitleda kontekstis. Putini tõus Vene riigi juhiks algas 1999. aasta hilissuvel ja sügisel, mil kogu Venemaad vapustasid ohvriterohked pommirünnakud. 1999. aasta septembri kahe nädala jooksul varisesid võimsates öistes pommiplahvatustes kokku paneelmajad Moskvas, Buinakskis ja Volgodonskis.
Oma kodus hukkus nendes plahvatustes ligi kolmsada venemaalast. Riiki haaras paanika. Majaplahvatused ühes tšetšeeni välikomandöri Šamil Bassajevi juhitud augustikuise ründeretkega Tšetšeeniaga külgnevasse Dagestani sai samal sügisel vallandunud teise Tšetšeenia sõja ajendiks. Tšetšeenia sõda omakorda lennutas varem avalikkusele peaaegu tundmatu Putini Vene võimuhierarhia tippu.
Toonased majaplahvatused on seejuures tänini pehmelt väljendudes segase auraga sündmus – tõlgendust, et plahvatuste taga võisid seista Vene enda eriteenistused, pole veenvalt kummutada suudetud.
Alates 1999. aastast on Tšetšeenia ja selle 17 300-ruutkilomeetrise pindalaga vabariigi «rahustamine» seotud nii Putini enese kui Vene keskvõimu usaldusväärsusega. Eelmise kümnendi kestel tuli Moskvast korduvalt teateid Tšetšeenia sõja lõppemisest ning vabariiki saabunud «rahuliku ülesehitustöö» edust.
Sestap on Moskvat tabanud järjekordse ohvriterohke rünnaku valguses igati mõistetav, et kaamerate ette astunud Vene peaminister välistab «tšetšeeni jälje». Selle «jälje» puudumine võib esmapilgul näida positiivse uudisena. Tegelikult on olukord aga risti vastupidine. Stavropoli krai on osa eelmise aasta alguses loodud Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnast ning piirneb muu hulgas Dagestani, Tšetšeenia, Põhja-Osseetia, Kabardi-Balkaaria ja Karatšai-Tšerkessi vabariikidega.
Erinevalt viimati loetletutest moodustavad Stavropoli krai elanikkonna valdavalt venelased ning piirkond on senini olnud võrdlemisi turvaline ja rahulik. Kui Domodedovo rünnaku puhul leiab «tšetšeeni jälje» asemel kinnitust «Stavropoli jälg», siis on see Venemaa juhtidele sünge uudis.
Sest see illustreerib Põhja-Kaukaasiat jälgivate Vene ja lääne analüütikute seas viimase kahe aasta jooksul üha konsensuslikumalt maad võtvat hinnangut: mässuliste tegevus on praeguseks haaranud juba pea terve Põhja-Kaukaasia. Ning taas Moskvas plahvatavad pommid on üks selle arengu tagajärgedest.
Vastutus selle eest, et Moskvasse saabunud terroristidel oli üldse võimalik oma pommid lõhata, lasub ka Vene eriteenistustel üldisemalt ning Föderaalsel Julgeolekuteenistusel (FSB) kui vastuluureorganisatsioonil konkreetsemalt.
Domodedovo lennujaama juhtkonda ja transpordimiilitsat on Vene riigijuhtidel juhtunus küll mugav süüdistada, kuid turvameetmed ja -kontroll transpordisõlmedes ning avalikes kohtades on vaid viimane lüli rünnakute ärahoidmiseks mõeldud meetmete ahelas.
Viie kilo trotüülekvivalendiga võrdunud lõhkeseadeldis detoneeriti lennujaama saabuvate reiside ootesaalis. Ootealasse sisenedes peab turvakontrolli – näiteks metallidetektorid – läbima vaid väga vähestes maailma lennujaamades. Üldiselt kontrollitakse reisijaid ja nende pagasit alles kas pagasi äraandmisel või pärast lennule registreerimist.
Domodedovot läbib aastas ligi 22 miljonit reisijat, paljusid neist tullakse lennujaama kas ära saatma või vastu võtma. Kui hakata sellise reisijate vooga lennujaama ustel kontrollima kõiki hoonesse sisenejaid, siis võib Domodedovo rahvusvahelise lennujaama sama hästi ka sulgeda.
Või isegi kui reisijad ja lennujaam oleksid nõus leppima lauskontrolli tagajärjel lennujaama ette tekkivate pikkade sabadega, ei muudaks see probleemi põhiolemust – rünnakut planeeriva raku liikmed valiksid sellisel juhul lihtsalt mõne teise sihtmärgi, näiteks metroo. Või õhiksid oma lõhkekehad nüüd juba lennujaama uste ette tekkinud rahvamassis.
Täpselt nagu liikluses turvarihma kinnitamine autosse istudes on terrorismivastases võitluses turvakontrollid avalikes kohtades vaid viimane kaitsebarjäär elu ja surma vahel. Inimesed hukkuvad küll liiklusõnnetustes seetõttu, et turvarihmad on lahti unustatud, kuid liiklusõnnetusi põhjustavad siiski teised tegurid.
Terrorirünnakute vältimise puhul on raskuspunkt nende ärahoidmisel, mitte tõkestamisel turvakontrollidega. Ärahoidmiseks on vaja informatsiooni vastase planeeritavatest rünnakutest. Selleks omakorda on vaja luure- ja operatiivtööd, teadmisi mässuliste rakkude ülesehitusest ja omavahelistest sidemetest, infot nende rakkude liikmete, nende tegevuse ja omavaheliste sidekanalite kohta, ennekõike ja soovitavalt aga vahetult mässuliste organisatsiooni ridades tegutsevaid infoallikaid.
See tähendab vana head klassikalist inimluuret ja sisseimbumistegevust. Ning kui vastab tõele informatsioon, et Vene eriteenistused said Moskvasse saabunud rünnakuplaanidega terroristide grupist teadlikuks juba 31. detsembril – selle päeva õhtul oli väidetavalt üks rünnakutes osalema pidanud naisterrorist hukkunud lõhkekeha enneaegses plahvatuses –, siis ei suutnud FSB kolme nädala jooksul hankida Domodedovot tabanud rünnaku ärahoidmiseks vajalikku teavet.
Et Põhja-Kaukaasias tegutsevad mässulised on uuesti võtnud suuna Venemaa sisepiirkondades – sealhulgas Moskvas – suure ohvrite arvuga terroriaktide korraldamisele, oli eriteenistustel aga teada juba alates vähemalt 2009. aasta lõpust, pärast seda kui lõhkes pomm Peterburi-Moskva rongis.
Vene eriteenistuste vastuseks on senini olnud mässuliste juhtkonna elimineerimine. Selles tegevuses on neid saatnud justkui märkimisväärne edu. Eelmise aasta märtsis tapsid Vene eriüksused Said Burjatski (Aleksander Tihhomirov), keda peeti Põhja-Kaukaasia mässuliste peamiseks vaimseks liidriks ja ideoloogiks.
Samal kuul tapeti erioperatsiooni käigus Kabardi-Balkaaria vabariigi mässuliste juht emiir Seifullah (Anzor Astemirov). Augustis «likvideerisid» Vene eriüksused Dagestani mässuliste juhi Magomedali Vagabovi, kes FSB sõnutsi oli vastutav möödunud aasta märtsis Moskva metrood tabanud rünnakute eest.
Ning juunis tabati üle pikkade aastate esimest korda elusalt üks Põhja-Kaukaasia mässuliste tippjuht, Dagestani mässuliste tegevust koordineerinud emiir Magas (Ahmed Jevlojev-Tazijev).
Uusi terroriakte Moskvas ning mässuliste tegevuse hoogustumist Põhja-Kaukaasias pole see ilmselgelt peatanud.
Rohkete tsiviilohvritega enesetapurünnakuil pole aga Põhja-Kaukaasia mässuliste taktikavaramus sugugi alati kohta olnud. Selliste rünnakute esilekerkimine on seotud mitme asjaoluga, mis puudutavad konflikti laienemist Tšetšeeniast teistesse Põhja-Kaukaasia vabariikidesse, muutusi mässuliste organisatsioonis, juhtkonnas, liikmeskonnas ja ideoloogias ning lõppeks sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist olukorda Põhja-Kaukaasias.
Kui 1994. aasta detsembris sisenesid Vene Föderaalväed president Boriss Jeltsini korraldusel ennast iseseisvaks kuulutanud Tšetšeenia vabariiki Itškeeriasse, seisid nad silmitsi klassikalise sissisõjaga. Ning see jäi 1994. aasta talvest 1996. aasta suveni väldanud esimese Tšetšeenia sõja iseloomulikuks tunnusjooneks – ühel pool Vene regulaarväed, teisel pool aga valdavalt maastikul ja mägedes tegutsevad tšetšeeni võitlejate kergerelvastusega üksused.
Seejuures võis nende üksuste liikmete arv olla suhteliselt suur, küündides tuhandete võitlejateni. Ning kuigi valdavalt kasutasid tšetšeeni võitlejad partisanitaktikat, toimusid selle sõja kestel ka suured ja arvukate ohvritega linnalahingud Groznõi ning teiste asustatud punktide pärast.
Aastad 1995–1996 olid tunnistajaks ka esimestele traagilistele, suurte ohvritega lõppenud pantvangidraamadele Budjonnovskis ja Kizljaris. Toona vallutasid Tšetšeeniast välja murdnud võitlejate grupid tsiviilhaiglad, võttes pantvangi patsiendid ja haigla personali.
Kuigi tegemist oli esimeste suuremastaabiliste terroriaktidega Vene uuemas ajaloos, oli see siiski n-ö vanamoeline poliitiline terrorism. Budjonnovskit rünnanud Bassajevi ning Kizljari operatsiooni juhtinud Salman Radujevi peaeesmärk ei olnud tekitada massiliselt tsiviilohvreid ning minna teadlikult ühes ohvritega surma.
Toonased pantvangistajad esitasid konkreetseid nõudmisi – kas siis sõjategevuse peatamine või rahukõneluste alustamine – ja pidasid kohale saabunud föderaalvägedega läbirääkimisi. Ning mõlema pantvangidraamaga kaasnenud massilised tsiviilohvrid olid pigem Vene vägede hoolimatu kirvetaktika tagajärg kui mässuliste teadlikult seatud ja soovitud esmane eesmärk.
Väidetavalt olla toonane Vene peaminister Viktor Tšernomõrdin pärast föderaalvägede ebaõnnestunud rünnakut pantvangide vabastamiseks Budjonnovskis pomisenud uuemaks folklooriklassikaks muutunud sõnad «Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati» («Хотели как лучше, а получилось как всегда»).
Ka tšetšeenide toonane juhtkond, selle juhtkonna ilmavaade ning võitlejate motivatsioon olid teistsugused. Kindral Džohhar Dudajev, hilisem demokraatlikult ametisse valitud Tšetšeenia president Aslan Mashadov ja enamik teisi toonaseid tšetšeenide liidreid olid oma ajastule tüüpilised haritlastest rahvuslased, kes esindasid klassikalist separatismi.
Paleuseks ja eesmärgiks oli sarnaselt teiste 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses üle Nõukogude Liidu veerenud rahvuslike liikumistega sõltumatu ja suveräänne Tšetšeenia, mitte islamiemiraat või šariaadiseadused. See ei tähenda, et tšetšeeni väejuhtide ja ühiskonnategelaste hulgas poleks leidunud radikaale või avantüriste (enim on mainitud Bassajevit). Leidus küll, aga nad olid pigem marginaalsed ega domineerinud.
1999. aastal alanud ja tegelikult praeguseni kestev teine Tšetšeenia sõda on Põhja-Kaukaasias valitsevat olukorda aga paljuski tundmatuseni muutnud. Ka selle sõjafaasi esimesel paaril aastal tegutsesid tšetšeenid suhteliselt suurearvuliste üksustena, pidades klassikalist partisanisõda. See faas sai suuresti läbi eelmise kümnendi esimestel aastatel.
Vene sõjategevus separatistlikus vabariigis hävitas sellegi, mis esimese sõja ajal oli püsima jäänud. Tsiviilohvrite koguarv kahe sõjalise kampaania jooksul kokku võib erinevatel andmetel küündida 70 000 – 100 000 inimeseni. Enamik neist on hukkunud Vene vägede tegevuse tagajärjel. Märkigem, et Venemaa enese tõlgenduse kohaselt on de jure tegemist tema kodanikega.
Sellele taustale paigutubki esimene Moskvas toimunud suur terroritegu, kui 2002. aasta oktoobris vallutasid tšetšeeni võitlejad vallutasid Dubrovka teatri ning võtsid pantvangi muusikali «Nord-Ost» publiku. See oli ka esimene kord, kui Vene avalikkuse ette astusid suitsiiditerroristidele iseloomulike pommivestidega, musta rüütatud naisründajad. Kuid siingi esitasid pantvangistajad veel nõudmisi (Vene vägede väljaviimine Tšetšeeniast).
Dubrovka pantvangikriisi võib pidada omalaadseks murdepunktiks. Tšetšeenide juhtkonna mõõdukam tiib marginaliseerus pärast seda üha enam, Šamil Bassajev muutus üha enam tšetšeeni mässuliste käilakujuks ning islamistlik motiivistik leidis mässuliste retoorikas üha laiemat kõlapinda.
Aastatel 2004–2006 õnnestus Vene vägedel samas tappa pea kogu tšetšeenide senine tippjuhtkond (kindral Dudajev «likvideeriti» juba 1996. aastal), alates Mashadovist, eksiilis elanud teisest Tšetšeenia presidendist Zelimhan Jandarbijevist ning lõpetades sellesama Bassajeviga. Uued liidrid on avalikkusele üha vähem tuntud – ning enamasti kõnelevad juba pea eranditult islamistlikku retoorikat kasutades.
Vastupanuvõitlejate taktika on keskendunud valdavalt tegutsemisele üha väiksemates gruppides, mille juhtimine on detsentraliseeritud. Nendes gruppides sõdivad noored mehed on üha vastuvõtlikumad radikaalsele ideoloogiale ning üha brutaalsemale taktikale.
Praegused 20–21-aastased olid esimese sõja puhkedes vaid nelja-viieaastased. Kogu nende elu ongi olnud sõda. Haridussüsteem sõja-aastatel ei funktsioneerinud, tavapärased sotsiaalsed mehhanismid ja struktuurid lagunesid.
Ning küsimus ei ole enam kaugeltki Tšetšeenias. 2005. aasta suvel toimunud mässuliste suur reid Kabardi-Balkaaria pealinna Naltšikisse oli esimene märkimisväärne episood, mis andis tunnistust vastupanu levimisest väljapoole Tšetšeenia piire.
Selles reidis osales mässulisi nii Dagestanist kui ka Inguššiast. Need kaks Põhja-Kaukaasia vabariiki on viimase paari aasta jooksul juhtinud mässuliste tegevuse aktiivsust näitavate sündmuste edetabelit, kuhu eelmisel aastal murdis sisse ka seni suhteliselt rahulikuks hinnatud Kabardi-Balkaaria.
Analüütikud seletavad seda Kabardi-Balkaaria mässuliste senise liidri Astemirovi tapmisega – uus juhtkond on võtnud varasema madala profiili hoidmise poliitika asemel suuna rünnakute hoogustamisele.
Kõikides nendes vabariikides toidab mässuliste värbamispinnast kohalike võimukandjate seas vohav korruptsioon, kõrge tööpuudus (eriti noorte hulgas), võimude jõhkrad ja valimatud meetodid mässuliste mahasurumisel (Kabardi-Balkaaria juhtkond on teatanud, et mässuliste tegevuse eest võetakse vastutusele nende perekonna- ja klanniliikmed) ning koosmõjus eelmiste teguritega üha laiemalt leviv salafistlik islamism. Viimases nähakse seejuures pigem pidepunkti vastandumaks oma- ja ülekohtule ning sotsiaalsele ja majanduslikule ebaõiglusele.
Moskva kulutab Põhja-Kaukaasia vabariikide doteerimiseks aastas ligikaudu kuus kuni kaheksa miljardit USA dollarit, mis moodustab kohalikest vabariiklikest eelarvetest umbkaudu 70–90 protsenti.
Suurem osa sellest rahast kaob aga kohalike võimurite kaukasse – Dagestani puhul räägitakse tuhandest perekonnast, kes kontrollivad enamikku vabariigi majanduslikest ja administratiivsetest ressurssidest. Kohapealne majandus on seejuures pea olematu. Ning Tšetšeenias 1990ndate alguses alanud konflikt on seejuures toiminud katalüsaatorina, levitades relvastatud vastupanu mudelit ja oskusteavet naabervabariikidesse.
Lisagem siia Venemaal üha enam levivad ksenofoobsed meeleolud ja kaukaaslaste vastu suunatud natsionalistide massimeeleavaldused – sarnased novembris Moskvas toimunuga –, venelaste pea täielik väljaränne Põhja-Kaukaasiast ning nendes vabariikides toimuvad demograafilised protsessid (suur sündimus ja noorte kasvav osakaal elanikkonnas) ning tulemuseks on potentsiaalselt plahvatusohtlik segu.
Moskva enese järelemõtlematu poliitikaga tekitatud Põhja-Kaukaasia golem on tulnud oma loojat ahistama viisil, mis lubab uusi uudiseid pommiplahvatustest Venemaal ja ähvardab muuta kogu Põhja-Kaukaasia läbikukkunud regiooniks Venemaa piires. Ning pole võimatu, et lõppeks ka kogu piirkonna de facto lahtihaakimisega ülejäänud Vene riigist.
Autor on kaitseuuringute keskuse nooremteadur ja väljendab kirjutises isiklikke seisukohti.
Suurimad terrorirünnakud Venemaal
• 24. jaanuar 2011 – pommiplahvatuses Moskva Domodedovo lennujaamas sai surma vähemalt 35 ja haavata enam kui 140 inimest.
• 19. oktoober 2010 – kolm enesetaputerroristi ründasid Tšetšeenia parlamendihoonet, mille käigus hukkus kuus (sealhulgas ka ründajad) ja sai haavata 17 inimest.
• 29. märts 2010 – kahes üheaegses enesetapurünnakus Moskva metroos hukkus 40 ja sai haavata üle saja inimese.
• 27. november 2009 – Moskva-Peterburi rongis korraldatud pommirünnakus hukkus 28 ja sai haavata umbes sada inimest. Rünnaku eest võtsid vastutuse tšetšeeni mässulised.
• 17. august 2009 – Nazranis rammis enesetapuründaja lõhkeainet täis veokiga politseijaoskonda, tappes 25 ja haavates 160 inimest. Vastutuse võtsid tšetšeeni mässulised.
• 13. oktoober 2005 – Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis korraldasid islami võitlejad hulga rünnakuid politsei vastu. Hukkus 139 inimest, sealhulgas ka 94 võitlejat. Vastutuse rünnaku eest võtsid tšetšeeni mässulised.
• 1. september 2004 – Beslani pantvangidraama, mille käigus hoidsid 30 tšetšeeni võitlejat kolm päeva sadu lapsi, lapsevanemaid ja õpetajaid koolis pantvangis. Ametlikel andmetel hukkus 344 inimest, neist 186 olid lapsed.
• 31. august 2004 – enesetaputerrorist õhkis end Moskva metroojaama lähedal, tappes kümme inimest. Tšetšeeni mässulisi toetav islamistlik grupp võttis rünnaku eest vastutuse.
• 24. august 2004 – kaks naisenesetaputerroristi õhkisid kaks reisilennukit, mis olid õhku tõusnud Domodedovo lennuväljalt Moskvas. Hukkus 90 inimest. Tšetšeeni mässulised võtsid rünnakute eest vastutuse.
• 9. mai 2004 – Groznõis lõhkes staadionil pomm keset võidupäeva pidu. Surma sai 24 inimest, nende seas ka Tšetšeenia Kremli-meelne president Akhmad Kadõrov.
• 6. veebruar 2004 – tipptunnil toimunud enesetaputerroristi rünnakus Moskva metroorongis sai surma 41 ja haavata üle saja inimese.
• 21.–22. juuni 2004 – Inguššias Nazranis ründasid islami võitlejad politsei peakorterit ja muid valitsushooneid, tappes üle 90 inimese, enamik neist korrakaitsjad, haavata sai üle saja inimese. Tšetšeeni mässulised võtsid vastutuse.
• 5. detsember 2003 – kaks päeva enne Vene riigiduuma valimisi tappis enesetaputerrorist Lõuna-Venemaal ühes linnalähirongis 44 inimest.
• 1. august 2003 – Tšetšeenia piiri lähedal rammis enesetaputerrorist lõhkeainet täis veokiga sõjaväehaiglat, tappes 50 inimest.
• 5. juuli 2003 – Moskvas rokk-kontserdil hukkus enesetapurünnakus 16 inimest.
• 5. juuni 2003 – naisenesetaputerrorist õhkis pommi bussi juures, mis sõidutas sõjaväelasi ja tsiviilisikuid sõjaväebaasi Tšetšeenia lähedal. Hukkus vähemalt 16 inimest.
• 27. mai 2002 – Groznõis hävis enesetapurünnaku käigus Tšetšeenia Moskva-meelse valitsuse hoone ja hukkus 72 inimest.
• 23. oktoober 2002 – tšetšeeni võitlejad võtsid Moskva teatris pantvangi 800 inimest. Kaks päeva hiljem hukkus eriväelaste rünnakus 129 pantvangi ja 41 tšetšeeni võitlejat.
• August 1999 – elumajade plahvatustes Moskvas, Volgodonskis ja Buinakskis sai surma üle 300 inimese.
• 9. jaanuar 1996 – tšetšeeni mässulised võtsid Kizljari haiglas pantvangi 3000 inimest, 40 inimest hukkus. Ründajad taandusid pärast mitmepäevast lahingut Vene armeega.
• 14. juuni 1995 – tšetšeeni võitlejad ründasid Budjonnovski haiglat Tšetšeenia piiri lähedal ning hoidsid pantvangis umbes tuhandet inimest ja tapsid sada. Vene armee ebaõnnestunud rünnakus paar päeva hiljem hukkusid veel kümned inimesed, üle 400 inimese sai piiramise käigus haavata.
Allikas: AP
2011. aastal aset leidnud rünnakud Põhja-Kaukaasias
• 1. jaanuar
Tundmatud ründajad tulistasid Dagestani Untsukulski piirkonna kriminaaljälituse juhti Magomedrasul Makatševit, kes hiljem suri saadud vigastustesse.
Tšetšeenias Urus-Martanis ründas ja haavas kohalik elanik noaga kolme korrakaitsjat. Viimased tulistasid ründajat ja ta suri teel haiglasse.
• 2. jaanuar
Dagestani linnas Hassavjurtis (linn Tšetšeenia piiri lähedal) toimus plahvatus toidupoes. Ametlike allikate teatel oli lõhkeseadeldis paigaldatud kaupluse sissepääsu juurde ja kogu pood hävis.
Ordžonikidzevskaja linnas tulistas tundmatu kohalikku vene õigeusu kirikut. Kirikuhoone sai mõnevõrra viga. Tegemist oli kolmanda säärase rünnakuga kõnealuse pühakoja pihta.
• 3. jaanuar
Tundmatud lasid õhku bensiinijaama Nazrani lähedal Inguššias. Sealse siseministeeriumi teatel keegi intsidendis viga ei saanud. Plahvatuse põhjuseks peetakse bensiinijaama tulistamist granaadiheitjast. Samal päeval viskasid tundmatud granaate ka kahe korrakaitsja pihta, kes valvasid jõulupuud Ordžonikidzevskaja linna väljakul. Viga siiski keegi ei saanud.
• 4. jaanuar
Dagestani pealinna Mahhatškala lähedal tapeti erioperatsiooni käigus kaks arvatavat mässajat – Badrudi Rasulov ja Maksud Ismailov. Samal päeva rünnati Mahhatškalas korrakaitsjaid, kes peatasid ühe sõiduki dokumentide kontrollimiseks. Üks korrakaitsja suri teel haiglasse, tapeti ka üks ründaja. Kaks kahtlusalust peeti hiljem kinni.
Nazranis asuva Vene sõjaväe staabiülema asetäitja Aleksandr Orlov sai tema autosse paigutatud lõhkekeha plahvatuses tõsiselt vigastada.
Raudteel Nazrani lähedal plahvatas kaubarongi möödudes lõhkekeha, mille tagajärjel jooksis rööbastelt maha kuus vagunit. Plahvatus jättis järele enam kui meetrisuuruse diameetriga kraatri.
• 5. jaanuar
Dagestani võimud korraldasid Hassavjurtis erioperatsiooni, mille käigus tapeti neli oletatavat mässajat, kaasa arvatud kohalik «emiir» Ruslan Makavov. Kolm korrakaitsjat said kergelt vigastada.
Allikad: kavkaz-uzel.ru,Interfax,
newsru.com, RIA Novosti