Urmas Vadi: kuidas sai Savisaarest Juudas, Tättest Jeesus ja mis sai edasi

Urmas Vadi. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Meid kõiki on ära tüüdanud Tätte-Matvere ja Savisaar. Imelik on aga see, et Villut me peaaegu et enam ei mäletagi. Kas pole huvitav? Aga Tättest-Matverest, Savisaarest räägivad kõik, kuigi ei taha.

Ja nii räägin ka mina. Sest mulle tundub, et teatud reaalselt olemasolevad inimesed on ületanud minu jaoks mingisuguse piiri. See on vist midagi sellist, kui ühel hetkel kuulutatakse keegi pühakuks. Oli-oli kogu aeg tavaline inimene, aga siis korraga on ta pühak.

Ja kui ta juba on pühak, siis sa enam ei mõtle temast kui inimesest. Tema talla all ei kasva konnasilmad, tema küünte all pole mustust, ta ei mõtle himuraid mõtteid noortest tüdrukutest. Sest temast on saanud juba tegelane. Nagu on seda Robin Hood, Anna Karenina, Pipi Pikksukk.

Ma ise olen kirjanikuna kirjutanud Georg Otsast, Valdo Pandist, Mati Talvikust, Tipist ja Täpist, hetkel käivad Tartu Uues Teatris proovid minu näidendiga «Rein Pakk otsib naist!», kus mängivad Rein Pakk ja Helena Merzin. Mind huvitab see küsimus, kuidas saab kellestki reaalsest inimesest kirjanduslik tegelane ja kuidas teda siis teatris vaadates või raamatust lugedes vastu võetakse.

Selle kõige lihtsam ja esimene tasand on muidugi see, et kas see tegelane oma elus ikka oli selline, nagu me teda nüüd laval näeme. Kas ta ikka oli tõesti nii rikas, tundis ta tõesti suurt kurbust? Ja selle küsimuse juures võiks kõva ja hirmsa häälega irvitada ja rääkida kunstitõest, kirjanduslikust liialdusest. Aga samas ma saan selle küsimuse tekkest ka aru.

Sest kui meile näidatakse näiteks Jan Uuspõldu, kes tuleb Tartusse, ja ta ütleb, et ta on Jan Uuspõld, ju ta siis ongi. Aga ka siin võib tekkida pettumus, nähes Jan Uuspõldu kui tagasihoidlikku, isegi häbelikku meest, keda piiravad, tõukavad ja tõmbavad mingid hullud tegelased. Samas aga me teame teda kui möllumeest. Miks ta filmis siis selline on? Aga ikka sellepärast, et seal filmis on ta juba tegelane Jan Uuspõld.

Ja isegi kui tegemist oleks Dostojevskiga, kes proovib meile edasi anda mõnd tegelast, siis ükskõik kui täiuslikult ta seda ei teeks, muutub see reaalne inimene ikkagi kirjanduslikuks tegelaseks sel hetkel, kui ta on juba üles kirjutatud. Ja pole lihtsalt võimalik, et üks romaan, kas või triptühhon suudaks tervet inimest edasi anda.

Aga sellel tegelaskujude vastuvõtmisel on ka teine pool. Kui näitleja, hetkel siis minu jaoks Rein Pakk ja Helena Merzin ilma varjamata ütlevad, et nemad ongi need tegelased, ja hakkavad rääkima üht lugu, mis on ehk isegi kaheldav, uskumatu, siis see uskumatuna näiv jutt muutub usutavamaks, sest konkreetsed inimesed räägivad meile oma nime all midagi ja miks nad peaksid nüüd siis meile valetama.

Ja vaatajad unustavad ühel hetkel ära, et need rääkijad on tegelased näitemängus. See piir tegelaskuju ja näitleja vahel võikski olla õhuke ja ebalev, sest see teeb mängu usutavaks ja ka rohkem tõeliseks, ütleme siis selle välja, eluks.

Ma ei hakka siin ketrama, et kuidas me oleme sattunud sellisesse seisu, kus meedia on meiega manipuleerinud juba sedavõrd, et me ajud on sodid. Oleme me siis naiivsed, rumalad, või tahame enda pilke tegelikkusest ära pöörata kuhugi fantaasiatesse, sest tegelikkus on nii neetult väljakannatamatu!?

On see põhjus see, et need reaalsed inimesed oma tegudega näivad sedavõrd uskumatud, et nad ongi juba muutunud kirjanduslikeks tegelaskujudeks? Arvan küll. Sest mõistus tõrgub, loogika ei näri läbi seda lõime, mida mööda kõnnib Tätte või Savisaar.

Ikka on jäänud mulje poliitikutest kui aferistidest ja luuletajatest kui õilsatest inimestest, kes räägivad meile isamaast, armastusest, kodust, ajaloost. Minu oma isiklik kogemus ei taha seda sada protsenti kinnitada. Ma tunnen päris mitut poliitikut, kes on intelligentsed ja inimestena sümpaatsed, ja samas ka näitlejaid-kirjanikke-lavastajaid, kes on tõelised tõprad.

Aga millegipärast on tekkinud selline tunne, et poliitikas on neid ikkagi rohkem kui kirjanike liidus. Ja see on nii sügav uskumine, et oma sügavas sisemuses usun seda mina kah. Aga siin oma jutus ma tahaks ikka viidata sellele, et me lihtsalt oleme harjunud vastu võtma poliitikuid nii nagu oleme, sest nad täidavad meie jaoks konkreetseid rolle. Niisamuti nagu näiteks Jeesus ja Juudas.

Ja kui vaadata neid kui arhetüüpe, kui tegelasi, siis neil lihtsalt on täita oma roll. Ja nii tegijate kui vaatajate jaoks on oluline nendest reeglitest kinni pidada.

Martin Scorsese filmis «Kristuse viimane kiusatus» löövad Jeesuses välja inimlikud soovid ja tundmused ning ta otsustab inimkonna nimel mitte surra, vaid minna ja elada vaikselt kusagil oma elu, võtta naine, saada lapsed, teha tööd. Ja siis ühel päeval Juudas näeb Jee­sust ja on pettunud.

Sest tema on pidanud Jeesuse ära andma, taskus külmalt kõlisemas hõbeseeklid, ja piinlema; häbistatu ja tagakiusatuna maailmas ringi ekslema tundega, et ta on Jeesuse ära andnud, sest nii sai Jee­sus inimkonna nimel surra. Aga nüüd elab Jeesus rahulikku, tavalise inimese elu.

See näitab, et nii Jeesusel kui Juudal oli oma konkreetne roll, millest nad pidid kinni pidama. Ja tegelikult see, kas need näitlejad, kes Jeesust ja Juudast kehastasid, olid head või halvad inimesed, ei oma mingisugust tähtsust. Arhetüübid on meie sees ja käivad meie otsustes ja hinnangutes ja suhtumistes märkamatult kaasas ja halvimal juhul me langeme üldistusse, ei näe enam inimest, vaid poliitikut ja luuletajat, Jeesust ja Juudast.

Kuidas aga sai Savisaarest Juudas, Tättest Jeesus ja mis sai edasi. Selge on, kui inimestele rääkida lihtsate sõnadega lihtsatest asjadest, või isegi keerulistest, aga ikka inimlikult ja siiralt ja arusaadavalt, siis sind kuulatakse. Ja see on võimas asi. Tätte on seda suutnud. Ja ma ei ole üldse irooniline, sest iga kunstnik võiks selle poole püüelda, et olla ka teiste jaoks arusaadav. Aga siis, kui sul on see käes, mis siis edasi?

Mis siis, kui sa oled juba Jeesus, kui sinu ees lauluväljakutel kuulavad sind su andunud jüngrid, kes ootavad sinult aina uusi ja uusi imetegusid. Mis siis saab? Sa oled aru saanud, et sinu trump on rääkida siiralt ja lihtsalt, noh, isegi armsalt. Ja korraga sa saad aru, et see ongi see, mida rahvas tahab. Ja mis siis teha, kui rahvas nii väga tahab ja sina tead, kuidas seda anda.

Siis sa kirjutadki laulu sellest, kuidas metsa sees on samblik ja sambliku sees on ämblik. Ja sa näed, et inimesed ikka veel väga kuulavad sind, tahavad sind näha veel ja veel ajalehes ja ajakirjas ja raadios ja televiisoris ja reklaamiklippides, enne kui lähed maailmareisile või oma saarele üksindusse.

Ja sa näed, et see on hea, sest rahvas teab, et sa oled hea Eesti Jeesus, kes teeb meid terveks, räägib meiega. Aga ühel hetkel, krõksti, sa oledki üks tegelane, Jeesus, keda on saanud liiga palju. Lihtsusest ja armsusest on saanud siirup, ausast jutust sularaha.

Või siis Savisaar, Juudas. Tema roll on olla Juudas. Juudas oli ju kah alguses Jeesuse ehk siis Eesti rahva jünger. Aga siis sai temast kurja ja äraandmise kehastus. Jällegi üks tegelane, kelle tegutsemist ja motiive on väga raske mõista. Proovin korraks mõelda nagu Savisaar: «Ah, persse, sigatsen veidi, müün kõik maha, olen võimalikult nõme, siis hiljem ostan endale Narva-Jõesuusse rantšo, kus joon bensiini ja teen ilgusi.» Ei, niimoodi vaevalt et Savisaar mõtleb.

Proovin veel kord: «Eesti vajab mind, minu maa ja rahvas on hädas ja midagi peab tegema. Ma tahan olla kõigiga sõber, olla mõistuse hääl siin hullumajas. Ma tahan tuua rahu inimeste südamesse, tahan kurjuse ja vihkamise muuta jumala armuks. Ma ehitan kiriku! Püha koja, kus inimesed saaksid käia ja tunda rõõmu ja lepitust, hingerahu. Mul on sõbrad, kes on minuga sama meelt, ka nemad soovivad maailma muuta paremaks paigaks, ma räägin nendega, et ehitame koos kiriku. Nad on venelased, elavad Venemaal, aga mina olen kosmopoliit, ksenofoobe lausa põlgan, pole vahet, on headeks inimesteks inglased, poolakad, ameeriklased, hiinlased...»

Ma pakun siinkohal välja ühe võimaluse maailma ja neid inimesi vaadata, kui nende mõttekäikudest ja tegutsemisest on raske ja võib-olla võimatu aru saada. Näiteks on mul hetkel raske aru saada riigikogu keskkonnakomisjoni otsusest mitte vähendada põlevkivi kaevandamist. Ja sa vaatad, kes sinna komisjoni kuuluvad ja kes sellele mõttele vastu olid: Erki Nool, Katrin Karisma-Krumm, Kalle Palling, Rain Rosimannus. Vaadakegi neid kui tegelasi. Savisaar on üks käpiknukk «Pehmetest ja karvastest».

Tätte on aga näitleja Ott Sepp, kes esineb televisioonis vana-aastaõhtul. Katrin Karisma on Pipi Pikksukk. Nii lihtne see ongi. Pealegi Pipile ju meeldisid asjad, ta otsis ka spunki, mis tal võiks olla põlevkivi vastu?

Aga kuidas saada tagasi tegelastest inimesteks, seda on küll raske öelda. Kujutan ette, et kui ühel päeval näeb Savisaar ilmutust, peale mida ta otsustab hakata tõeliseks jumalameheks. Kas siis keegi võtab veel teda ja tema religioossust tõsiselt? Või kui Matvere ja Tätte satuvad oma merereisil Somaalia piraatide kätte, kerkivad meie silme ette Johnny Depp ja Kariibi mere piraadid, kellega nüüd Matvere ja Tätte võitlevad ja hiljem koos rummi joovad.