/nginx/o/2016/08/10/5707543t1h9c02.jpg)
«Kõik spordialad võivad olla kellegi vaatevinklist mõttetud ning ajakirjaniku kallutatud kiitusest või laitusest ei tõuse rohkem kasu kui batuudihüpetest,» kirjutab karate maailmameister vastulauses Priit Pulleritsu artiklile «Ülevaade Rio olümpia kõige kasutumatest, tarbetumatest ja seega mõttetumatest aladest».
Priit Pullerits on juba meil kord tuntud selle poolest, et määrata ära, millised spordialad esindavad «päris» sporti (põhiliselt jalgrattasõit ja suusatamine) ning millised on miljonitest pealtvaatajatest hoolimata täiesti mõttetud (näiteks jalgpall). Eelmisel nädalal astus Pullerits sammu edasi ning loetles detailselt, millistel Rio olümpia spordialadel on asjalik sisu ning millised oleks targem ära kaotada.
Olgugi et spordialad, mida mina olen kunagi põhjalikumalt harrastanud, on Priit välja toonud positiivses võtmes, häiris mind siiski mõningate alade meelevaldne tümitamine.
Pulleritsu naljatlev ja loogikata mõttekäik lähtub paljuski sellest, et kasulikud spordialad aitavad kellelegi vägivaldselt koha kätte näidata, daamide eest seista või keerulises olukorras ellu jääda. Samas on ta kahe silma vahele jätnud terve hulga praktilisi kasutusvõimalusi, mida «mõttetud spordialad» endas tegelikult peidavad.
Võtan endale voli pöörata Priit Pulleritsu spordialade kasulikkus kohati tagurpidi, et ajakirjanik saaks rahuliku südamega mitmekülgset olümpiat nautida.
Kolmikhüpe ja teivashüpe
Oleme ju hiljuti näinud fotosid ja videoid ujuvatest Tartu ja Tallinna kesklinnadest. Vaadates neid pilte ja seda, kuidas rahvas üritab ilmastikuoludes hakkama saada, ei tundu kolmikhüpe enam sugugi nii kasutu. Kehvema suve korral ei ole võimatu, et kolmikhüpe võiks juba rahvuspordiala kohale pretendeerida. Kindlasti on teivashüppajad teistest osavamad ja jõulisemad kasutama kõikvõimalikke vahendeid, millega end üle lompide tõugata.
/nginx/o/2016/07/03/5572859t1ha163.jpg)
Tennis, golf ja vehklemine
Pullerits näeb taekwondo’d, poksi, maadlust ja judot kasulikemate spordialadena, sest nendega saab arvete klaarimisel teistele tuule alla teha. Sellest loogikast lähtudes peaks tennis ja golf olema äärmiselt praktilised, sest piisab vaid pagasiruumist treeningvarustuse ehk reketi või golfikepi haaramisest ning ühest osavast hoobist, et paharettidele koht kätte näidata. Jalakäimist jääb meil niikuinii aina vähemaks ning ilmselt ei ole kaugel ka aeg, mil eurodirektiivides on kohustusliku turvavarustusena kirjas turvavöö, õhkpadi, golfikepp ja pesapallikurikas. Pealegi on tennisistid, golfimängijad ja vehklejad hoopide jagamisel kogenumad.
Iluvõimlemine
Pulleritsu hinnangul on iluvõimlemine sobimatu, sest see edendab anoreksiat ja buliimiat. Millal te nägite aga viimati ülekaalulist jalgratturit või kiirjooksjat? Või kas me peaksime hoopis teadlikult edendama ülekaalulisust?
Liblikujumine
Nõus, kiiruselt on see vabaujumise järel teisel kohal ja energiat kulutab tõesti liiga palju. Liigitame selle siis ilusate ja ägedate spordialade valdkonda, millel praktiline väärtus puudub.
Maratonijooks
Minu jaoks tundus kummaline, et 50 kilomeetrit käimist on kasulik spordiala, sest see annab jõudu, et minna matkale, aga 40 kilomeetrit jooksu on ajaloost pärit mõttetus, sest on olemas ka autod ja bussid. Et spordiala tunduks vähegi asjalikum, kujutleme siis maratonijooksjaid matkal jooksmas, ah?
Lauatennis
Lauatennis arendab eelkõige kiiret mõtlemist ning käte ja silmade koostööd. Jällegi eluliselt vajalik oskus paljukardetud konfliktisituatsioonides.
Vettehüpped
Selleks, et ujuda (mis on Pulleritsu jaoks üks väheseid kasulikke spordialasid), on vaja kõigepealt vette saada. Sorry, Priit, aga iga kord ei ole võimalik vette jalutada. Ja mõnikord tulebki päris kõrgelt hüpata. Oskuslikud hüppajad valitsevad end vees üleüldiseltki paremini. Kui pidada spordiala ohtlikuks jaanipäeval purjutajate tõttu, siis kindlasti ei jää sellele alla purjus peaga poksimine või jalgrattasõit.
Ketta- ja vasaraheide
Hmm... no mine ja võta Gerd Kanterilt rahakott ära. Siis võime selle spordiala praktilisuse-kasulikkuse teemat edasi käsitleda.
Batuudihüpped
Siin on vist Priidul õigus: see on tõesti visuaalselt äge ala, aga ei aita ta kartulit kasvatada ega ole ka enesekaitses abiks.
Kui nüüd vinti veelgi peale keerata, siis vaadakem kriitiliselt näkku ka Pulleritsu lemmikspordialadele. Taekwondo, poks, maadlus ja judo võivad valede inimeste kasutuses edendada kakluskultuuri, rääkimata relvalaskmisest, mis tekitab iga päev maailmas mõõtmatult kahju. Ja ei tea, kas jalgrattasõit või käimine ongi tänapäeval enam praktilised tegevused – igast kaubanduskeskusest saab enda jalge alla osta erinevas suuruses tasakaaluliikureid, mis veerevad oluliselt mugavamini ühest kohast teise. Nende abiga saab ka teiste eest kiirelt põgeneda, ilma kiirjooksule energiat kulutamata.
Kõik spordialad võivad olla kellegi vaatevinklist mõttetud ning ajakirjaniku kallutatud kiitusest või laitusest ei tõuse rohkem kasu kui batuudihüpetest. Seepärast tasub lõpetada sildistamine ning leppida sellega, et igaüks võtab spordist seda, mis tema jaoks oluline: tervislikkust, koordinatsioonioskust, konkurentsi või puhast silmailu.
Siiski kutsun lugejaid üles väikesele mõtteharjutusele: valige enda suva järgi üks spordiala ja kiitke seda taevani või laitke täiega maha. Nagu näha, pole see kuigi keeruline ülesanne. Eriti äge oleks, kui aitaksite leida ka liblikujumises ja batuudihüpetes Pulleritsu mõistes praktilise väärtuse. Kirjutage julgelt kommetaaridesse.
Sel suvel korraldame Eesti Karate Föderatsiooniga lastele karatetreeninguid ja põnevaid koolitusi. Meie suveprogrammi «Et suvi ei läheks luhta» üks oluline mõte on see, et sport peabki olema lõbus meelelahutus. Juba homme, 11. augustil teeme noortega ühe praktilise ja kindlasti lõbusa trenni Tartus, A Le Coqi spordimajas. Sedasama soovin ma ka praegu Rios võistlevatele eestlastele: võtke vabalt ja ärge muretsege Eesti rahva ega ajakirjanike arvamuse pärast. Sport on fun, olgu siis golfiväljakul või ratta seljas.