FOTO: Pm

Rahvastiku vähenemise teema püsib riigi tasandil päevakorral vaid teadlaste ja entusiastide pideva meeldetuletuse tulemusena, kirjutab kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Tellijale

Aastal 1996 asutas grupp haritlasi ühenduse, mis sai nimeks Toompea Haridusseminar. Asutajaliikmete hulgas oli ka doktor Jaak Uibu. Ühendus seadis missiooniks Eesti arengueelduste tugevdamise, eeskätt arengueelduste teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise läbitöötamise. See oli grupp pühendunud eksperte, kes nägid taasiseseisvunud riigi ees seisvaid probleeme ning suutsid pakkuda ka teaduspõhiseid lahendusi. Samuti seati eesmärgiks Eesti elu sõlmküsimustes väljatöötatud seisukohtade avalikustamine.

Üks eksistentsiaalseid sõlmküsimusi on olnud rahvastiku pidevast vähenemisest tingitud jätkusuutmatus. Meenutagem näiteks Lennart Meri sõnu 1988. aasta aprillis loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil: «Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama sellesse valupunkti. /…/ Niiviisi [edasi minnes] ei ole kaugel see aeg, kus ministrid peavad rahva puudumisel hakkama valitsema iseennast. Näen lahendust süstemaatilises rahvastikupoliitikas ning eestlaste arvukuse viimises ühele miljonile aastaks 2015.»