Plakatid Transnistria tähtsaimas poliitilises keskuses Tiraspolis

FOTO: SCANPIX

Reisihuviline Erki Loigom kirjutab seekordses artiklis riigist «mida olemas ei ole» – Moldova ja Ukraina vahel asuvast tunnustamata maast nimega Transnistria.

Mis koht on Moldova ja Ukraina piiride vahel asetsev kitsas ja piklik Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik (vene keeles «Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika») või Transnistria, nagu meie seda maanurka paremini tunneme? Kuidas seal täna elatakse ja kas paistab mingit lahendust veerandsada aastat külmutatud konfliktile, millesse on segatud Ukraina, Moldova ja Venemaa? Millist rolli mängivad selle «riigi, mida olemas ei ole», arengus teised paariad - Abhaasia, Mägi-Karabahhia ja Lõuna-Osseetia?

Transnistria. Foto:

FOTO: By TUBS [CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons]

Tänu lennukompanii Nordica Odessa liinilennule on nüüd väga hea võimalus seda unustatud paika kõigil huvilistel külastada. Olgu hoiatatud, et sadakond kilomeetrit, mis lahutavad Odessat meie tänasest sihtriigist, on kaetud kohutavas seisus maanteedega, kus tuleb pidevalt hoida pilt teeaukudel ja – muhkudel ning põhjapidi kinnijäämine on pigem reegel kui erand. Aga see sõit tasub lähiajaloo huvilistel Odessas suvitades kindlasti ette võtta.

Rendiauto või isikliku sõiduvahendi korral on tarvilik väike ettevalmistus lisakindlustuse (roheline kaart) näol, kuid reisida saab ka liinibussi või rongiga. Transnistria on eestlastele viisavaba, kuid üle ööpäevane viibimine riigis tuleb kohaliku miilitsa juures kindlasti registreerida.

Kuidas Transnistriasse pääseda?

Valmistasin end vaimselt ette ka pikemateks ja rahakotti tühjendavateks piiriületusteks, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et kõige tüütumaks osutus hoopis väljasõit Ukrainast Moldovasse. Edasised piiriületused ei võtnud rohkem kui paarkümmend minutit. Soovituslik sõidusuund on Ukrainast Moldovasse ja sealt edasi Transnistriasse. Üldiselt on ka piiriületus otse Ukrainast lahti, kuid peale 2014. aasta Ukraina vastasseisu algust Venemaaga on esinenud perioode, kus Ukraina sulgeb piirid selle Venemaa vasallriigiga, kus tõepoolest on kohal Venemaa sõjajõud.

Enne Ukraina kriisi oli Venemaa armeel luba liikuda läbi Ukraina territooriumi Transnistriasse, kuid nüüd on see teekond nende jaoks suletud. Just eluohtlikku kulgemist läbi vaenuliku Ukraina tõi Venemaa välisminister Sergei Lavrov veel sel kevadel põhjuseks, miks Venemaa ei saa Transnistriast oma vägesid lõplikult välja viia, kuigi sellelaadne koostöölepe Moldovaga ja teiste osapooltega, nn 5+2 grupiga, on praegu tööprotsessis. Tegelikkuses puudub Venemaal loomulikult igasugune huvi vägede liigutamiseks ja relvastuse vähendamiseks. Seega on kindlaim viis sekeldusteta Transnistriasse siseneda Moldova poolt.

Nn riigipiir Moldovaga Bendera linnas. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Väljudes hiljem otse Ukrainasse, jääb reisija passi vaid Moldovasse sisenemist tunnistav tempel ja see võib tihedamini Moldovat külastaval reisijal saada hiljem probleemiks. Passi järgi viibitakse veel eelmisest reisist Moldova territooriumil. Samamoodi Transnistriast Moldovasse minnes tuleb valmis olla olukorraks, kus teid süüdistatakse illegaalses sisenemises Moldovasse.

Sellised arusaamad tingib Moldova ametlik käsitlus Transnistriast kui Moldova osast ja seeläbi piir Moldova ning Transnistria vahel on ühe riigi sisemise haldusjaotuse piir. Separatistlik Transnistria aga käsitleb seda tõelise riigipiirina, mida see ka de facto tõesti täna oma kontrollimehhanismidega meenutab. Transnistria reisijate passidesse templeid ei löö, küll aga vormistatakse isegi mõnetunniseks riigis viibimiseks hulgaliselt dokumente ja tasuda tuleb umbes viie euro suurune maks sõiduki kohta.

Varem on Transnistriat külastanud rändurid kirjeldanud piiriületusprotseduure kui lõputuid ootamisi ja bürokraatiat, mis enamasti lahenevad imeväel altkäemaksude abil, kuid alates uue presidendi Jevgeni Sevtšuki võimuletulekust 2011. aastal võeti just piiridel toimuv fookusesse ja tänasel päeval ähvardab meelehead küsivat ametnikku töökoha kaotus. Loodud on isegi infotelefon reisijate sellekohaste kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks.

Sissesõit Tiraspolisse. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Ühtegi vihjet eurosid või dollareid kaubelda mina ühegi Transnistria piiriga seotud ametniku suust ei kuulnud ja kehakeelest ei tajunud. Piiriületus sujus nii, nagu ta selliste veidi ärevamate riikide korral üldiselt sujuma peab. Küll aga tuli korduvalt seletada oma kavatsust tõepoolest külastada Transnistriat nii Ukraina kui Moldova piiriametnikele, kes siirast inimlikkusest uurisid minu huvi selle nende sõnul mõttetu territooriumi vastu.

Lugedes kümmekond aastat tagasi kirjutatud reisikirju, siis just tundide pikkuse ootamise ja ebaseadusliku meelehea kopsakuse tõttu peeti Transnistriat ligipääsmatuks, nüüdseks on selles osas palju positiivses suunas muutunud. Tõenäoliselt on ka riik ise hoomanud turismist tekkiva lisatulu tervendavat mõju, kuigi hetkel ei saa kindlasti rääkida Transnistriast kui populaarsest turismisihtkohast. Aga erinevalt näiteks Põhja-Koreast, ei peaks siin reisijal tekkima moraalset dilemmat režiimi toetamise seisukohast – olukord ei ole võrreldav repressiivsete riikidega.

Ajaloost

Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik tekkis 1990. aastal kui Ida-Euroopas olid asunud puhuma uued tuuled ja oli oht, et Moldaavia NSVst saab kas osa Rumeeniast või lausa eraldi riik.

Moldaavia toonased võimud oli üsna natsionalistlikult meelestatud ja valdavalt vene ning ukraina keelt kõnelev (siiski on kolmandik tänasestki Transnistria rahvastikust endiselt moldaavlased) Dnestri jõe äärne piirkond kartis kirillitsa kadumist, vene keele staatuse langust ja Nõukogude Liidust vägivaldset eraldamist. Algas pikk ja vinduv, esmalt poliitiline kriis, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist jõudis 1992. aasta alul ka neli kuud väldanud verise kodusõjani. Ukraina ja Venemaa vahendamisel see siiski peagi lõpetati.

Probleem aga vaid külmutati ja nii ongi omariiklust deklareerinud endine autonoomne Moldaavia ja nüüdseks separatistlikuks peetav piirkond juba 26 aastat püsinud formaalselt iseseisvana. Selle aja jooksul on piirkond muutud de facto riigiks, kõigi selleks vajalike tunnustega. Riigil on president ja parlament, oma kaitsejõud, piirivalve, lipp ja ka valuuta. Riigikord on presidentaalne. Rahvastikust moodustavad peaaegu võrdsed kolmandikud nii venelased, ukrainlased kui moldaavlased.

Lenini kuju ilmestab riigi igat suuremat asulat. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Kui ligi 15 aastat üritati elus hoida parimaid sotsialistlikke ideaale eesotsas plaanimajandusega, siis tänaseks on suurest nõukogude hiilgusest alles vaid riigilipuks olev endine Moldaavia NSV lipp ja vapp ning ridamisi V. I. Lenini kujusid. Suurim ja turistide meelisobjektiks on üüratu Lenin Transnistria pealinnas Tiraspolis, kus enamlaste juht endiselt suunavalt vabariigi parlamendi ees viipab.

Just väline kuvand on see, mis Transnistriast kõrvalseisjatele esmalt enamasti meenub. See on tõesti omalaadne segu nõukogude aja nostalgiast (sirp ja vasar, punalipud, kommunistide järgi nimetatud tänavad, ausambad) ja kaasaaegsest majanduslikust pragmatismist (kolhooside nimelised põllumajandusüksused stiilipuhtaimas omavahelises turumajanduslikus võitluses).

Transnistria sõltuvus Venemaast

Kuigi Transnistria tekkeloos ei saa süüdistada sarnaselt Abhaasiaga ja Lõuna-Osseetiaga Vladimir Putinit, on siiski just tema see, kelle abil riik täna püsib ja kestab. Nimelt on sõltuvalt aastast kuni 10 protsenti riigi eelarvest tulnud otsese rahalise toetusena Vene Föderatsiooni poolt. Lisaks ei ole Transnistria 26 olemasoluaasta jooksul kopikatki maksnud Venemaale gaasi, nafta ja kütteõli eest. Riigi pensionid katab samuti Venemaa.

Meeldetuletus sellest, kes on sõbrad. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Vladimir Putini hiigelplakateid kohtab seetõttu riigis palju. Küll on Transnistria rahva suur sõber hokirüüs, küll judovormis, ning tema kohaolek on tõepoolest tajutav. Vähemalt ei jäeta hetkekski meenutamata, kes selle «paradiisi hiilguse» taga on.

Transnistria rahva Suur Sõber. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Visuaalsest poolest tuleb ümber lükata läänemaailma alatu laim Transnistria olme ja olu põrgulikkuse kohta – teed on oluliselt paremas seisus kui näiteks Ukrainas, põllud hoolitsetud ja külad üle vene keskmise kõpitsetud. On ilmselge, et Transnistria on Putinile tänases suurima geopoliitilise vea korrigeerimise olukorras kingitus erinevalt Krimmist või Ida-Ukrainast.

Piltlikult on Transnistria sealse rahva vabast tahtest sündinud venemeelne moodustis «vaenuliku» Ukraina ja Euroopa poole kalduva Moldova vahel. Kuigi on teada ka fakt Venemaa vabatahtlike osalusest Transnistria kodusõjas 1992. aastal. Ukraina oluline sadamalinn Odessa asub vaevu saja kilomeetri kaugusel ning Transnistrias on juba täna piisavad relvavarud järjekordse lokaalse konflikti õhutamiseks.

Küll aga on Moskval probleeme varustusteedega, sest hetkel pääsevad sõdurid Venemaale õhusilla kaudu liikudes läbi Moldova maismaa Chişinău lennujaama ja vaevalt Moldova sellel sõjategevuse korral jätkuda lubaks.

Transnistrias on ka rahva tõeline toetus Putini ambitsioonidele ja tegevusele, sest 2014. aastal avaldas riik ise soovi astuda Venemaa koosseisu. Kui Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa tunnustab riikidena, siis Transnistriat siiani mitte. Küll aga peavad eelpooltoodud piirkonnad kõik üksteist piisavalt riikideks ja seeläbi leiab Tiraspolist näiteks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saatkonnad.


Erki Loigomi reisiloo 2. osa loe esmaspäeval, 15. augustil arvamusportaalis!