Mari Öö Sarv

FOTO: Pärle Raud

Seaduskuulekas seltsimees maksab makse, käib valimas ning paneb lipu õigel päeval välja. Aga hea kodanik teeb rohkem kui seadused käsivad, et tal ja kõigil teistel oleks mõnus elada. Ja meil on vaja suurtes kogustes häid kodanikke, sest siis on meil kõigil veel mõnusam elada, kirjutab Vabaühenduste liidu EMSL töötaja Mari Öö Sarv ajakirjas Hea Kodanik.

Kord reisilt koju tulles olin end hilisõhtusel Soome laeval just mugavalt sisse seadnud – matkasaapad pingi alla lükanud ja juturaamatu välja otsinud –, kui minust jooksis mööda hüsteeriliselt nuttev umbes 6-aastane tüdruk. Vahtis segaduses ringi, jooksis suvalises suunas ja hingeldas: «Emme, kus sa oled?» Kõik vaatasid. Olin ainus, kes tõusis, kükitasin ta juurde, rääkisime, nutt lakkas, võtsin ta sülle ja läksime emmet otsima. See ei teinud mu omapäi jäänud raamatule, saabastele ja kotile mitte midagi. Aga siiamaani imestan, kuidas sellise vaatepildi juures on võimalik last silmadega saata ja mitte midagi teha, nagu kümned ja kümned reisijad, kellest hirmunud laps oli appi hüüdes mööda jooksnud.

Aga siis on näiteks sellised inimesed, kes kogunevad ükskõik mis kell ükskõik kuhu Eestis, sest tuleb teade, et kuskil on üks inimene kadunud. Nad ei tea sellest inimesest midagi peale selle, mis omaksed on öelnud. Nad võtavad nurga pealt veel omasuguseid auto peale, tulevad lampidega, kammivad metsa ja põlde ja kraavipealseid. See ei ole nende töö, nad lihtsalt tulevad kadunud inimest otsima. Keegi peab ju otsima, ja nemad on see keegi.

Inimesed jagunevad kaheks. Kui esimesed leiavad, et kusagil on midagi valesti, oigavad nad: «Keegi peaks ometi midagi tegema!» Oigavad söögilauavestlustes ja sotsiaalmeedias, kiruvad arvamusartiklites ja mõttes. Kui teised leiavad, et kusagil on midagi valesti, siis nad võtavad midagi ette. Midagi, mis on neile jõukohane, vajadusel teisigi appi kutsudes.

Muidugi ei saa kõiki maailma, riigi ega kodutänavagi probleeme ise lahendada. Matkarajale jäetud prügi saab täitsa ise üles võtta, aga puuduvat kaevuluuki kõnniteel pole mõtet hakata ise valama, parem informeerida linnavalitsust, enne kui keegi sinna sisse kukub; napaka seadusemuudatuse vastu võitlemiseks saab rohkem inimesi kokku kutsuda ja teha selgitustööd nii ametnike kui kokkukutsutute hulgas; vaestele peredele saab annetada raha või asju; maaslamajale astuda juurde ja küsida, kas ta vajab abi. 

Hea kodanik ei pea tingimata ohverdama oma une- või pereaega pimedas metsas tuuseldamisele. Ta võib olla see, kes kasvatab vastutustundlikult lapsi, või see, kes toob elu ja töökohti mahajäetud maapiirkonda, või see, kes viib kooli hoolekogus asjad nii kaugele, et see kauaoodatud jalkatrenn tuleb.

Neid, kes teevad midagi, nimetamegi me vabaühenduste liidus headeks kodanikeks. Neile läheb korda ja nad ei lähe mööda. Ma tahan rohkem selliseid inimesi. Ma tahan, et see riik oleks neid täis. Ma tahan, et kogu maailm oleks täis inimesi, kellele läheb korda.

Ah, te teate küll, selliseid inimesi me tunneme kõik. Aga neid võiks olla palju rohkem. Sellepärast tuleb hea kodaniku pisikut levitada, no ikka epideemiani välja. Et keegi ei imestaks «Miks sa vabatahtlikku tööd teed, kui võiksid selle aja kulutada endale või raha eest töötamisele?», vaid pigem vajaks piinlikku selgitamist ja kohmetut õigustamist see, kui sa ei löö kusagil kaasa, kui sulle ei lähe korda.

Kuidas nakkust levitada? Madal profiil on sõjalennukitele, mitte headele kodanikele! Räägi oma tegudest. Räägi naabritele, et sina lükkasid kõnniteed lumest puhtaks, kui kojamees hätta jäi. Räägi oma lapse koolis või lasteaias, mis kõik valesti läks, kui sa teismelisena end purju jõid. Räägi onu Heino juubelil sugulastele, kuidas Hooandja töötab. Räägi sotsiaalmeedias, kuidas sa heategevuskontserdi käisid ja mis head kogutud raha eest tehti.

Kohe täna saad sa enda või sõprade lapsed viia taaraautomaadi juurde ja tutvustada neile nuppu «anneta». Juba homme saad kutsuda sõbrad kaasa ja valida koos Hooandjast või Ma armastan aidata keskkonnast välja, millisele vabaühendusele koos appi lähete. Sa saad oma emale rääkida, et kasutuna seisvaid asju ei pea koguma teise tuppa, vaid võiks viia Uuskasutuskeskusse, ja öelda oma lemmikkohvikus, et nad on su lemmikkohvik ja eriti äge oleks see, kui nad läheksid üle õiglasele kohvile. Sa saad võtta purjus sõbral autovõtmed ära, isegi kui ta su peale vihastab, ja sa saad sellest kõigile teistele sõpradele rääkida. Sa saad panna kõik enda ümber olevad inimesed mõtlema neile asjadele, millele nad veel ei mõtle.

Vabaühenduste liidul on ilus mõte: kingime Eestile sajandaks sünnipäevaks miljon head kodanikku. Ja «meie» märgib siin igaühe oma mina, mitte meie kontorit. Ja ära ütle «ah mis nüüd mina!». Sind on samamoodi ainult üks nagu seda aktivisti, kes vallamajas lastele seiklusringi teeb, ja nagu seda, kes öösiti metsadest kadunud inimesi käib otsimas. Meid kõiki on ainult üks ja meil kõigil on oma elu, mis tuleb iga päev 24 tunni sisse ära mahutada. Olen siiski täitsa kindel, et igaühe elus on väiksemaid või suuremaid hea kodaniku hetki ja tegusid. Paljundage neid, levitage neid, rääkige neist kõigile, selgitage nende tähtsust ja olge nende üle uhked!

Tule ja ütle ka Arvamusfestivalil, mida sina saad teha ja mida me koos saame teha, et meil oleks Eesti sajanda sünnipäeva hommikul miljon head kodanikku juubilari üles laulmas! Reedel, 12. augustil kl 16.30 EV100 arutelualal.