:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2016/07/12/5611123t1hf2ed.jpg)
Kui lääneriigid peaksid praegu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidest loobuma, tähendaks see lääne demokraatlike riikide strateegilist lüüasaamist, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: milliseks on elu Venemaal pärast lääne sanktsioone muutunud? (18)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2014. aasta märtsis okupeeris Venemaa Krimmi ja viis väed Ida-Ukrainasse. Sellega algas teravaim kriis ida ja lääne viimaste aastakümnete suhetes. Nagu teada, kehtestasid USA ja tema liitlased sanktsioonid Venemaa poliitikute ja ettevõtete suhtes, kellel lasub vastutus sõja pidamise eest Ukrainas. Venemaa kehtestas vastuseks embargo Ameerika ja Euroopa toiduainetele. Sealtpeale on sanktsioone ja vastusanktsioone mitu korda pikendatud.
Möödunud on kaks aastat. Sõda Ukrainas kestab, Krimm kuulub endiselt Venemaale, mitmes lääneriigis aga on korduvalt puhkenud poleemika sanktsioonide säilitamise mõttekuse üle. Sealjuures õhutab seda poleemikat oskuslikult Kreml, kes finantseerib mitmesuguseid poliitilisi ja infoprojekte, mille eesmärk on sanktsioonide kaotamine.
Ka Eesti ajakirjanduses on mõnedki ajakirjanikud ja poliitikud mitmel korral väljendanud kahtlust, kas läänel on mõistlik Venemaa suhtes sanktsioone pikendada. Üldiselt vaadeldakse sellisel juhul sanktsioonide tagajärgede kaht aspekti: majanduslik ja humanitaarne. Paljud ärimehed ei varja, et kaubavahetuse mahu vähenemine idanaabriga ja Venemaa turu kaotamine on andnud valusa hoobi Eesti majandusele, eriti just põllumajandusele.
Poliitikud ja ajakirjanikud samal ajal eelistavad toonitada Euroopa sanktsioonide negatiivset mõju lihtsate venemaalaste elatustasemele. Järeldus kõlab: Euroopa on rikkunud humanismi põhimõtteid ja aidanud kaasa vaesuse süvenemisele Venemaal.
Ma palusin oma Venemaal elavatel sõpradel kirjutada, kuidas lääne sanktsioonid tegelikult nende elu mõjutavad. Kirjade autorite loal toon vastustest mõned väljavõtted:
Zina Košeleva (nimi muudetud*), lasteaiakasvataja, Tomski oblast.
«Kaupluste riiulid on meil kaupa täis. Palju on «juustutooteid» ja «vorstitooteid». Aga nende kvaliteet on kohutav. Ja kõik on väga kallis. Kui kilo juustu maksab alla 600 rubla (umbes 8.30 eurot), ei kõlba see süüa, kuna maitseb nagu hapu plastiliin. Šveitsi juustu kilo maksab 2000 rubla (27.60 eurot) ja ei ole sellise hinnaga enamikule taskukohane.
Kaugeltki kõik ei saa endale lubada täissuitsuvorsti, kui selle kilo maksab 1200 rubla. Keeduvorst, ütleme piimavorst või doktorivorst, sisaldab kindlasti taimerasva ja «seanahka». Ma ostan mõnikord sellist vorsti kassile ja koerale, aga ega nad seda ka taha.
Toidupood Tomskis. Foto: Erakogu
Minu meelest on kõige hullem see, et rubla kurss langes järsult, aga palk ei ole kasvanud. Ma olen reaalselt kahe aastaga kaks korda vaesemaks jäänud. Enne rubla kokkuvarisemist kogusin pool aastat raha ja siis sõitsin bussiga odavale ringreisile Lääne-Euroopasse. Nüüd enam välismaale sõiduks raha kokku ei saa.
Kui ma suhtlen poemüüjate või lasteaialaste vanematega, siis on selge, et enamik saab ühtmoodi asjast aru: elu Venemaal on läinud halvemaks. Aga inimesed kardavad sel teemal arutada ja järeldusi teha, miks asjad nii on. Sealjuures tunneb iga inimene, et Venemaa sisepoliitika «lonkab mõlemat jalga». Kuid kõik on rahul Kremli välispoliitikaga ja karjuvad: «Hurraa! Krimm on meie!»
Toidupood Tomskis. Foto: Erakogu
Ma saan muidugi aru, et meie probleemide allikas on Venemaa agressioon ja et see agressioon tuleb peatada. Mul on kahju, et Euroopa mõtleb liiga kaua, kuidas Putinit ohjeldada, sest kannatame ju meie, lihtsad venelased.»
/nginx/o/2016/08/09/5705215t1hb85a.jpg)
Oleg Vorobjov, ettevõtja turismivaldkonnas, Peterburi.
«Rublakursi languse tagajärgi euro ja dollari suhtes on väga teravalt tunda. Me oleme vaesemaks jäänud. Elatustase on langenud, eelkõige puudutab see elanike vaesemaid kihte ja nõndanimetatud keskklassi. Poeletid on kauba mõttes täitsa korralikult täis. Kui võtta toiduained, siis on palju rohkem ja mitmekesisemalt Venemaa sügavustes toodetud kaupa, mida varem näha ei olnud.
Provintsi põllumajandustootja ei pääsenud enne sanktsioone kuidagi pealinna turule. Täna sööme Peterburis Volga äärest pärit juustu, mu meelest on see täitsa hea. Varem sõime Eesti juustu. Minu meelest on lääne sanktsioonidel Venemaa vastu kõigist raskustest hoolimata oma ilmselge tulu. Kodumaisele turule on ilmunud üha rohkem korralikke tooteid.
Äriga on raske, näiteks Tsarskoje Selos (turismikeskus Peterburi külje all) on sel aastal täielik krahh. Turistide voog on korralik, aga palju vähem on ameeriklasi, eurooplasi. See-eest on palju hiinlasi. Venemaa enda turiste on samuti palju, aga neil on vähe raha. Seepärast sissetulekud teenindussfääris kahanevad.
Peterburi probleem seisneb minu meelest selles, et ta on väga korrumpeerunud. Praeguse kuberneri ajal on ärikliima väga halb. Ma olen juba aastaid teinud koostööd ühe Narva vene ettevõtjaga, et tuua Venemaale puittooteid Eestist ja Leedust. Aga pärast euro kursi kasvamist varises äri kokku, ehkki oleme koostööd teinud üle kümne aasta. Mind hämmastab, et Baltikumis tõeliselt kardetakse Venemaad. Minu meelest ei ole baltlastel peas kõik korras, aga võib-olla läheb see ajaga mööda.»
Dmitri Potštarjov (nimi muudetud*), majandusteadlane, Moskva.
«Sanktsioonisõja algusest on juba päris palju aega möödas. Õigesti öeldakse, et Euroopa kehtestas sanktsioonid Venemaa vastu, siis aga kehtestas Venemaa valitsus sanktsioonid omaenda rahva vastu. Nende sammude tähtsaim tulemus on hindade kasv. Reaalhinnad kasvasid järsult ja kasvavad aina edasi. Kaubavalik on halvenenud.
Pikka aega olid kaupluste riiulid pooltühjad, sest rahvas kartis, et import kaob igaveseks, ja ostis importkaupu suures koguses. Aga see on minevik. Praegu on riiulid kaupa täis. Kuid paljud kaubamargid on kadunud. Ma ei oska isegi öelda, millised, sest olen juba harjunud praeguse valikuga.
Toidupood Moskvas. Foto: Erakogu
Ma ei ole kunagi olnud gurmaan ega delikatesse taga ajanud. Aga ma näen, et vorsti on kolmekümne sordi asemel kümme. Paljude toodete kvaliteet on halvenenud. Tootjad hoiavad kvaliteedi pealt kokku, aga hinda tõstavad ikka.
Vahepeal hankis rahvas innukalt Valgevene kaupa. Praegugi on Valgevene kaupade järele nõudlus. Aga ma olen kuulnud, et Valgevenes kehtestati kvaliteedile kaks standardit: üks siseturu ja teine Venemaa tarbeks. Venemaa turu standard olla väga vaba ja valgevenelased ütlevad, et Venemaal süüakse igasugust sitta, mistõttu Valgevene piim ja juust on odav, aga mitte maitsev. Piimas olla isegi kriiti leitud (lisatakse, et ega seetõttu piim kauem värske püsinud).
Juur- ja puuviljad on muutunud mõistetamatult kalliks, eriti kehva kvaliteeti arvestades. Üldse on poes vähe midagi maitsvat. Turul on valik hea, aga seal on kõik väga kallis. Kui kokku võtta, siis:
- riiulid tühjad ei ole, kaupa on, nälga pole;
- kauba kvaliteet on halvenenud;
- hinnad on kaks korda kasvanud;
- valik on vähenenud;
- kasulike ja maitsvate kaupade tarbimine on tunduvalt vähenenud.
Toidupood Moskvas. Foto: Erakogu
Paljud on lihtsalt unustanud, milline oli varem kaubavalik, ja harjunud sellega, mis on praegu. Venemaa põhiprobleem on rubla kursi langemine. Inimeste ostujõud on tugevasti vähenenud. Üha vähem moskvalasi saab endale lubada välismaasõitu. Varem sõitsin välismaale mitu korda aastas, nüüd on isegi kord aastas problemaatiline.
Tööturul on palju rahvast, inimesed on valmis töötama ka väiksema raha eest. Leidub töötust, eriti finantsvaldkonnas. Mõnest asjast ei saa ma aru. Näiteks on sissetulekud vähenenud, aga ehitusettevõtted tõstavad vaat et kaks korda kuus uute korterite hinda. Rõivad ja olmetehnika on samuti kallinenud. Ma ei ole uusi riideid ammu ostnud, kusjuures minu palk ei ole sugugi nii väike. Sõiduk vajab ammu väljavahetamist, aga autohinnad on kasvanud kaks korda. Laenuintressid on tunduvalt suurenenud. Autokindlustus on väga kallis. Sealjuures on automarkide valik vähenenud. Keegi ei ole tulevikus kindel.
Võtame mind ennast näiteks: mul on vaja võtta hüpoteek ja osta korter. Kahetoalise korteri ostmiseks Moskva lähistel on vaja laenu neli miljonit rubla (umbes 55 000 eurot). Aga siis vähenevad mu sissetulekud oluliselt ja kui peaksin jääma tööta, jään ka korterist ilma. Ma olen juba niigi peaaegu loobunud käimast kohvikus ja restoranis ja elan jäiga kokkuhoiurežiimi peal. Kõik elavad «musta päeva» ootuses. Aga võib-olla ongi see juba käes, ainult me ei ole sellest veel aru saanud.»
Niisiis on täiesti selge, et Euroopa Liidu sanktsioonid ei ole seni põhjustanud Venemaa elatustaseme katastroofilist langust. Vastupidi, impordi vähenemine on lubanud Venemaa põllumajandussektoril tõmmata ligi investeeringuid ja suurendada kodumaiste toiduainete tootmist. Seepärast ei ole hüsteeria, nagu oleksid Euroopa Liidu sammud lihtsate venelaste suhtes ebahumaansed, sugugi õigustatud.
Kui otsustada sõprade fotode ja kirjade järgi, ei ole Venemaal tõepoolest nälga. Seepärast eksivad ka need Venemaa liberaalid, kes arvavad, et sanktsioonid toovad inimesed tänavale ja pühivad minema Putini režiimi. Venemaa majanduse sitkusevaru on võimas ning vene inimese vaimusilmas kaitseb hiiglaslik konformism ühiskonda revolutsiooni eest. Toiduainekriis Venemaal seni ei puhke, kuni hindu mõjutavad turumehhanismid.
/nginx/o/2016/08/09/5705223t1he6e5.jpg)
Ehk on siis õigus neil Euroopa poliitikutel, kes nõuavad sanktsioonide tühistamist nende vähese tõhususe pärast? Minu meelest eksivad nemadki. Sanktsioone tuleb kindlasti pikendada. On ju igati ilmne, et lääneriigid kehtestasid sanktsioonid Putini režiimi, mitte Vene ühiskonna vastu. Sanktsioonide mõte on piirata Venemaa ettevõtete ligipääsu rahale ja tehnoloogiale, mida Venemaa saaks kasutada relvajõudude moderniseerimiseks ja «Putini isiklike sõprade» klanni rikastumiseks.
Tulevikuväljavaated ei pruugi olla ainult arengul, vaid ka kriisil. Niisiis, Venemaa kriisi väljavaated on suurepärased. Esimese poolaasta tulemused näitavad, et Venemaa majanduse olukord halveneb. Eelarvepuudujääk aina suureneb, seda suudetakse katta ainult reservfondi arvel. Ekspertide arvates saavad reservid 2017. aastaks läbi. Just siis tekivad tingimused struktuursete reformide läbiviimiseks Venemaa majanduses, mis võiksid teha lõpu Putini režiimile. Või Venemaale.
Seni on Venemaa suurim äri varastamine eelarvest. Rahaliste ressursside ammendumise korral peavad valitsevad klannid puhtalt enesesäilitamisinstinkti huvides hakkama otsima arengualternatiive ja muutma võimu praegust vormi, mis suudab pelgalt kriise tekitada. Kuid krahh ootab ees kogu Venemaad, kui võimuvahetuse asemel peaks lihtsalt konserveeruma praegune poliitiline süsteem.
Praegu sanktsioonidest loobuda tähendaks lääne demokraatlike riikide strateegilist lüüasaamist. Vladimir Putin ja tema lähikond on üdini veendunud läänemaailma nõrkuses. Kremlile järeleandmised ei ava väljavaateid koostööks, vaid lubavad enda jõus veendunud Venemaal muuta olukorda rindel ja rünnata veel tõsisemalt Euroopat ja Ameerikat. Loomulikult kannavad sanktsioonide tõttu majanduslikku kahju ka Euroopa ja USA. Aga demokraatia ja vabadus on kallimad.
* Ma tänan sügavalt kõiki sõpru, kes tulid mu palvele vastu ning panid kirja oma arvamuse ja muljed Venemaa praeguse olukorra kohta. Kahjuks palus kümnest inimesest üheksa oma õige nime saladusse jätta. Üks tuttav Tomski oblastist kirjutas näiteks: «Andrei! Palun väga vabandust, aga ma ei soovi, et minu nime artiklis mainitaks. Teie elate seal suhteliselt turvaliselt. Aga meie siin oleme kõige ees kaitsetud.»
Seepärast kasutasin loos pseudonüüme. Kuid minu sõprade hirm on samuti üks Venemaa kogu maailma vastu peetava sõja tulemus, kui inimesed peavad arvamuse, mis ei kattu Kremli ametliku seisukohaga, väljaütlemiseks oma nimest loobuma. Minu sõprade hirm on otsene vastulöök kõigile nendele Eesti kirjameestele ja kommentaatoritele, kes arvavad, et vabaduse puudumine Venemaal on kõigest vimma kandvate emigrantide väljamõeldis. Oh ei, paraku on see igapäevase elu karm tegelikkus.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.