Jüri Kolk: Sünnipäev

Jüri Kolk. Foto: Sille Annuk

Nädal enne sünnipäeva ilmus mu telefoni ekraanile teade, et tulemas on Jüri Kolk’s birthday. Jah, jama telefon on, ei toeta eesti keelt. Täitsa uskumatu, et selliseid veel leidub ja ostetakse. Mina, loll, ostsin. Ostsin, sest tahtsin täisklaviatuuriga aparaati – iga tähe jaoks oma nupp. Mõtlesin, et nii on mõnus ja mõjus teha märkmeid, panna kirja tähelepanekuid ja ideejupikesi.

Vigu on sel telefonil mitu, aga küsimus, miks see mulle mu sünnipäeva nina alla hõõrub, on uus. Tõsiselt, sünnipäevas ei ole midagi erilist. Mis see sünnipäev siis õigupoolest on? Kui väga mulle ka ei meeldi käsitlus ringiratast keerutavast ajast – kevad-suvi-sügis-talv ja nii edasi lõputus kordumises –, on see üksikisiku jaoks ikkagi vaid illusioon. Tema peab varem või hiljem, enamasti varem, teistele ruumi tegema, minema oma isikliku sügisega. Faktil, et meie planeet jõuab päikese suhtes enam-vähem samasse kohta, ei ole suuremat tähtsust. Sünnipäev on nagu jõnksatus, mille karussell igal ringil teeb – kõik röögivad. Alguses ehmatusest, eufoorilisest erutusest ja rõõmust; hiljem juba hirmust. Kui sünnipäevaline enam ei röögi, on midagi valesti läinud: hääl ära või elamiseks vajalik söakus kadunud.