Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Eile nägin ma Eestimaad! Puuvidinaid, õllekappasid, nägin merevaigukettisid, nägin uhkeid matrjoškasid! Eile nägin ma Eestimaad!

Tellijale

Valdur Mikita nendib oma suurpärases raamatus «Lingvistiline mets», et ei ole «ebameeldivamat asja kui Eesti rahvussuveniir». Olin sarnase seisukohani jõudnud juba ka sõltumatult – umbes nagu Polzunov jõudis sõltumatult James Wattist aurumasinani –, kuid Mikita tähelepanek ning mu viimaste aegade retked mööda Eestimaad on seda tõdemust paraku üksnes süvendanud.

Olen mõnda aega oma välismaistele sõpradele otsinud kingituseks lahedaid asju, mis räägiks mõnda põnevat lugu ja milles oleks vägi. Seega, tegemist peaks olema käsitööga. Seega, väga hea oleks kohalike materjalide (puit, nahk, dolomiit) ja töövõtete (sepis) kasutamine. Ning, mis siin salata, ese võiks evida praktilist väärtust, ehkki möönan esteetiliselt ilusate suveniiride olemasolu, mis võivad olla asjad iseeneses.

Meil on mõni väga hea käsitöömeister-ehtekunstnik, näiteks Kärt Summatavet, kes on saanud inspiratsiooni muu hulgas Kaljo Põllu arhetüüpsest ürgugri kunstist, aga miks meil ei ole normaalset suveniiritööstust?