:format(webp)/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Eile nägin ma Eestimaad! Puuvidinaid, õllekappasid, nägin merevaigukettisid, nägin uhkeid matrjoškasid! Eile nägin ma Eestimaad!
Tellijale
Mart Raudsaar: miks pole meil normaalset suveniiritööstust? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdur Mikita nendib oma suurpärases raamatus «Lingvistiline mets», et ei ole «ebameeldivamat asja kui Eesti rahvussuveniir». Olin sarnase seisukohani jõudnud juba ka sõltumatult – umbes nagu Polzunov jõudis sõltumatult James Wattist aurumasinani –, kuid Mikita tähelepanek ning mu viimaste aegade retked mööda Eestimaad on seda tõdemust paraku üksnes süvendanud.
Olen mõnda aega oma välismaistele sõpradele otsinud kingituseks lahedaid asju, mis räägiks mõnda põnevat lugu ja milles oleks vägi. Seega, tegemist peaks olema käsitööga. Seega, väga hea oleks kohalike materjalide (puit, nahk, dolomiit) ja töövõtete (sepis) kasutamine. Ning, mis siin salata, ese võiks evida praktilist väärtust, ehkki möönan esteetiliselt ilusate suveniiride olemasolu, mis võivad olla asjad iseeneses.