/nginx/o/2016/08/08/5703207t1ha223.jpg)
Inflatsioon Venezuelas on hetkeseisuga maailma kõrgeim. Valitsus on loobunud väiksemate kupüüride printimisest, sest isegi paber, millele raha prinditud, omab rohkem väärtust kui rahatäht ise. Raha juurde printimine majandust niikuinii ei päästa, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Venezuela valuuta bolivar on tänaseks suhteliselt kasutu – ära elavad inimesed, kellel on ligipääs dollaritele. Venezuela presidendi Nicolás Maduro enda väitel on Venezuela kriis imperialistliku USA konspiratsioon kapitalismi sõjas sotsialismi vastu.
Venezuela on maailma suurimate naftareservide omanik, mis on vaesele riigile ühtaegu õnnistuseks ja needuseks. Niinimetatud «ressursside needus» on omane arengumaadele, mis omades väärtuslikke maavarasid rajavad oma majanduse puhtalt ekspordile pööramata tähelepanu teistele majandussektoritele. Seetõttu on need riigid äärmiselt tundlikud maavarade hinna kõikumisele maailma turul.
Nafta moodustab 95 protsenti Venezuela kogu ekspordist. See tähendab, et kui nafta barreli hind 2014. aasta suvel ulatus 115 dollarini, jätkus valitsusel piisavalt ressursse tagamaks riigi toimimine. Täna on nafta hind napilt üle 40 dollari ning tulemuseks ongi majanduslik kaos, kus valitsus ei suuda isegi finantseerida ravimite importi varustamaks Venezuela haiglaid vajalike vahenditega.
Valitsuse poolt proovitud lahendused on kohati lausa naeruväärsed. Olukorra päästmiseks muutis president Maduro Venezuela ajavööndit poole tunni võrra hilisemaks, mis tegelikult tõi riigi tagasi 2007. aasta eelsesse süsteemi, tühistades Hugo Chávezi kehtestatud erilise ajavööndi, mille idee oli rahvale valgemad hommikud anda. Maduro andis rahvale valgemad õhtud, et inimesed lampide kasutamiseks vähem elektrit raiskaksid, kuid võib-olla jäi tal märkamata asjaolu, et nüüd suureneb hommikune elektrikasutus.
Selle aasta aprillis võeti vastu määrus, mille kohaselt avaliku teenistuse töötajatele kehtestati kahepäevane töönädal, et otsa korral olevaid elektrivarusid kokku hoida. Samuti lühendati koolinädalat reedete arvelt. Praegune vihmahooaeg on olukorda veidi parandanud tehes võimalikuks hüdroenergia kasutamise, kuid pidevate elektrikatkestuste tõttu on palju tehased sunnitud tootmise lõpetama, mis omakorda suurendanud tööpuudust ning aidanud kaasa majanduslangusele.
Toidupuuduse lahendamiseks allkirjastas valitsus eelmisel kuul seaduse, mille alusel võib töövõimelisi elanikke sunniviisiliselt 60 päevaks põldudele tööle rakendada. Kuna töölistele on siiski tagatud vastav tasu, siis Maduro nimetamine rahva orjastajaks oleks vast liialdus, kuid inimõiguste perspektiivist on see seadus ilmselge tagasilangus.
/nginx/o/2016/08/08/5703211t1h4d37.jpg)
Tegelikult ei olegi probleemiks tööjõupuudus põllumajanduses, vaid riiklik majanduspoliitika. Kuna turuhinnad on sotsialistliku valitsuse järelevalve all madalad hoitud, ei tasu farmerite töö end lihtsalt ära, sest tulu põllusaagist ei ole piisav palkade maksmiseks.
Ostlemine on väga rangelt reguleeritud – inimesed võivad riiklikes poodides, kus hinnad on veel enam-vähem talutavad, oma oste sooritada kindlal päeval nädalas dokumendi alusel, kusjuures perekondade suuruse alusel on kindlaks määratud, kui palju kellelgi midagi osta on lubatud. Tihtipeale on kuulimiidiks liiter piima, kilo riisi, kilo jahu ja võib-olla veel midagi, mis tühjadele lettidele vedelema on jäänud. Nende üksikute toidukaupade ostmisel tuleb tavaliselt päev otsa järjekorras seista ning on tõenäoline, et kui pärast tundide viisi ootamist järg sinuni jõuab, on kogu kaup läinud.
Kuna poelettidelt enamikku tarbekaupu ei leidu, tuleb kaaluda alternatiive. Mustal turul kauplemine on vaid rikaste lõbu. Tihtipeale võivad hinnad olla lausa sajakordsed. Kas kujutaks keegi Eestis ette, et peab piimapaki eest välja käima sada eurot?
Siseinfo saamiseks pöördusin oma Venezuela tuttavate poole, kes kinnitasid, et olukord on täiesti lootusetu. Kuigi nende perekonnad kuuluvad rikkamatesse ühiskonna kihtidesse on nad sunnitud peost suhu elama. Vaesed sõna otseses mõttes nälgivad. Ükski haritud noor ei näe tulevikku riigis, sest pärast aastaid ülikoolis õppimist on isegi suurimatel talentidel võimalik teenida vaid sandikopikaid. Lisaks sellele olevat oma koduukse ees surma saamine täiesti reaalne oht. Caracas juhib maailma ohtlikemate linnade edetabelit 120 mõrvaga 100 000 elaniku kohta.
Inimväärsete elutingimuste otsingutel põgenetakse peamiselt naaberriiki Colombiasse ja Ameerika Ühendriikidesse, kuid ka Hispaaniasse. Kõrge väljarände tulemusel jääb Venezuela ilma inimkapitalist, mis aitaks rusudes riigi jälle üles ehitada.
Naftarikas Venezuela on Ladina-Ameerika korruptsiooni, vägivalla ja vaesuse keskus. Hugo Chávezi unistus sotsialistlikust paradiisist Venezuela näol on läbi kukkunud. Raske on hinnata, mis oleks parim lahendus, kuid selge on see, et Nicolás Madurol puudub majanduslik pädevus riik kriisist välja tuua. Hetkel liigub riik tagandamisreferendumi suunas, kus seatakse küsimuse alla Maduro jätkamine presidendina. Tõenäoliselt teeb valitsus kõik, et viivitada referendumiga 10. jaanuarini, sest selleks hetkeks on Madurol täis tiksunud neli aastat valitsemist, mis Venezuela seaduste kohaselt annaks kaotuse korral võimu edasi tema parteikaaslasest asepresidendile.
Kui Maduro referendumi enne 10. jaanuari kaotab, korraldatakse uued valimised, mis eelduste kohaselt tooksid võidu parempoolsele opositsioonile. Isegi kui sotsialistide 17-aastane võimuperiood lõpetatakse, on Venezuela võimuorganid läbi imbunud sellisest korruptsioonist, et demokraatia juurutamise protsess saaks olema pikaajaline ja vaevarikas.
:format(webp)/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)