Ameerika Ühendriikide presidendiralli on sügisele vastu minnes muutumas üha enam üllatuslikumaks ning piigid on ristatud vahendeid valimata. Siinpool suurt lompi kaasneb sellega aga uute «ekspertide» esiletõus, kes kõik oskavad täpselt öelda, kui suurt ohtu üks või teine president Euroopale põhjustaks, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (EKRE).
Tegelikult tuleb sellele olukorrale läheneda ka tavalise ameeriklase seisukohast, keda valdavalt ei huvita mitte kõige vähematki eurooplaste heaolu või sotsiaalsüsteemide ülalhoidmine kaitsekulutuste arvelt. Sama pragmaatilist lähenemist kasutab ka Donald Trump, kes mängib väga oskuslikult tavavalija emotsioonidel ning arusaamadel. Milleks peame me maksma NATO eelarvesse 73 protsenti, et tagada julgeolekut varitseva Venemaa ohu eest? Las maksavad ise ka! Kui oleksime ameeriklased ja lihtvalijad, kas see poleks meile siis iseenesest mõistetav?
Ent mida räägib samal ajal Hillary Clinton? Tagame jätkuvalt Euroopa julgeoleku ning oleme ustavad liitlased! Jah, see kõnetab ühte osa valijaskonnast, kuid mitte trumpilikku valijat. Paraku on aga enda särk oma ihule ikka lähemal ning siinkohal julgen väita, et populaarsem on Trumpi lähenemine. Küll aga koorub siit teine küsimus: miks pole siis Trump reitingutes edestamas Clintonit?
Aastakümneid kestnud ning taas eskaleeruv külma sõja olukord on loonud fooni, kus peamiseks julgeolekuohuks hinnatakse Venemaad. Ja õigustatult. Kui aga Trump üritab avalikult flirtida Venemaa juhtkonnaga ning räägib sõbralikest suhetest, lööb see ka tavalisel ameeriklasel häirekella helisema. Seega algset populaarset seisukohta annab üpris kiiresti devalveerida ning see kajastub praegu ka erksalt reitingutes.
Ma ei tea, millised on Trumpi nõuandjate ja meeskonna soovitused, kuid hetkel on kaks varianti: kas tema kampaaniameeskond on samaväärne või Trump lihtsalt soolotab ja loodab isepäiselt tegutsedes võiduka lõpuni joosta. Kui nii, siis pole ma selles võidus nii kindel...
Trumpi aitaks võiduvõimalusele lähemale retoorika, kus tema juhitud Ameerika Ühendriigid ütleks Euroopa magavatele heaoluriikidele, et hakake maksma rohkem NATO eelarvesse ja tegema sõbralikku koostööd, kuid geopoliitilises vaates on siiski Venemaa agressor ja oht Euroopa stabiilsusele. Kuigi Euroopa stabiilsust ohustab tänasel päeval samaväärselt ka Euroopa Liidu enda hukatuslik poliitika. Küll oleks aga ka Eestile selline lähenemine tegelikult hea.
Kui meie, kes me oleme täitnud oma kohustused NATO liikmesriikide ees rohkemgi kui tarvis ning panustame ühena viiest vähemalt 2 protsenti SKTst kaitseeelarvesse, kannatame kahjuks enim just oma Lääne-Euroopa liitlaste tegevusetuse tõttu. Kui me üldse saamegi sellises olukorras liitlasteks nimetada riike, kes ohustavad Euroopa energiajulgeolekut, tehes koostööd Venemaaga NordStream 2 ehitades.
Eeldades, et Trump suudab, kui ta üldse soovib seda, muuta oma retoorikat vastuvõetavamaks suuremale auditooriumile, on see kiire ohusignaal Vanale Euroopale, kes peab kiiremas korras üle vaatama riigikaitsestrateegiad ning kasvatama kulutusi. See jällegi oleks ainult Eesti huvides ning Clinton seda paraku kindlasti ei teeks.
Teine aspekt lisaks Trumpi enda väljendusviisile ja seisukohtadele, mis mõjutaks tema väljavaateid tõusta võidutroonile, on Clintoni enda hämar ning ka võimalik kriminaalne taust. Lisaks juba paljastatud sohitegemisele sisevalimistel võitmaks Bernie Sandersit ning lohakusele meililistide kasutamisel riigisekretärina, võib saada saatuslikuks Wikileaks Julian Assange’iga, kui suudetakse tõepoolest tõestada Clintoni osalus relvaäris islamisäärmuslastega. Siis ei pea olema hiromant, et mõista tema nurka surutust.
Hillary abikaasa armuseiklused Monicaga Lewinskyga ei kukutanud küll Bill Clintonit ametist, kuid praegusel juhul ei pruugi endine presidendiproua presidendiks tõustagi. Kui Clinton ning endine CIA asedirektor Michael Morell osutavad Trumpile kui kasulikule idioodile ning Putini agendile, siis tuleks vaadata hoopis Hillary Clintoni enda mõjutatavust: Clintoni enda hoolimatuse tõttu võidi tema meilikontolt varastada kogu elektrooniline kirjavahetus, sh 31 830 erakirja. Sellise häkkimisega ei tegele tõenäoliselt mitte rootslased ega itaallased, vaid teadagi kes. Kas see pole julgeolekuoht ning vahend potentsiaalseks mõjutamiseks?
Loomulikult võib juhtuda ka üllatusi ning eksisteerib väike tõenäosus, et esile võib tõusta keegi kolmas kandidaat. Selleks oleks küll tarvis võimsamat poliitilist maavärinat, kuid kui juba Trump on tõusnud vabariiklaste kandidaadiks, siis on raske millegi üle enam üldse imestada. Küsitluste põhjal hetkel üheksaprotsendilist toetust omav Gary Johnson Libertaarsest Parteist oleks vast ainus, kes võiks üldse kõne alla tulla, kuid praegusel hetkel peaksime valmistuma võimalikuks «Trumpi ajastu» tulekuks.
Mida Eesti saab sel puhul ära teha, on toonud Jüri Luik oma 2. augustil ilmunud arvamusartiklis ka välja: «Järelikult peame me veelgi tihendama oma suhteid Kongressiga, võib-olla tuleb suurendada ka meie Washingtoni saatkonnas asuvate diplomaatide arvu.» Siin ma sekundeerin väitega, et mitte «võib-olla», vaid tulebki suurendada sel juhul diplomaatide arvu.
Diplomaatiline läbikäimine Trumpi juhitava Ameerika Ühendriikidega on elementaarne ja esimene valdkond, kus saame ka kohe tegutseda. Kindlasti on praeguses Trumpi maneeris palju valimiseelset kampaaniat ning tegelikkuses tullakse tagasi reaalusesse, kuid tihedam välissuhtlus saab nii või teisiti olema esmane prioriteet.
Seega ootab meid ees üllatusterohke periood, mis võib aga Eestile pikemas perspektiivis kasulikuks osutuda. Lähtudes Clint Eastwoodi hiljutisest väljaütlemisest: «Me kogeme praegu tallalakkujate generatsiooni. Me elame tõepoolest keset lödipükste põlvkonda. Kõik kõnnivad munakoortel.» Seega aeg oleks ka Eestil lahti saada tallalakkujate generatsiooni mõtlemisviisist, eeskätt meie sisepoliitikat silmas pidades.