/nginx/o/2015/11/26/4738495t1h3e22.jpg)
/nginx/o/2016/08/08/5701635t1ha2ac.jpg)
Vene kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš on harjunud nii-öelda suuremat pilti paljurahvuselises Moskvas kujundama vestlustest taksojuhtidega. Ühe sellise dialoogi toob ta välja oma blogis.
Viktor Šenderovitš: «juudiküsimus» Moskva taksos (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- «Sokolnikisse, kolmsada.»
- «Läki.»
Istun.
- «Dagestani muusikat soovite?»
- «Mitte mingisugust pole vaja,» vastan.
- «Pole probleemi.»
Lülitas välja.
- «Aga mis rahvusest te olete?»
- «Juut.»
Ta rõõmustas üliväga! Tõesti, vannun, keegi pole ammu selle üle nii rõõmustanud, et mina juut olen.
- «Mul oli onu – kolhoosiesimees, kalamari, šašlõkk-mašlõkk... -, tema ütles mulle: kohtad Moskvas juuti – helista!»
Saabus paus.
- «Mis jaoks?» täpsustasin lõpuks.
- «Juudid on targad. Ja armastavad raha.»
Vaikus. Siis küsis:
- «Sul Medvedevi telefoninumber on? Valitsusjuhi oma?»
- «Ei ole,» vastasin.
Ja päält järjekordset pausi otsutsasin oma aimdusi kontrollida.
- «Aga miks peaks mul Medvedevi telefoninumber olema?»
Ma ei eksinud.
- «Ta on ju juut?»
- «No oletame,» ütlesin.
- «Aga kas Putin on juut?» täpsustas juht kindluse mõttes.
- «Justkui ei oleks,» vastasin.
- «Siis Medvedev,» otsustas juht kindlalt, «helista talle ja ütle: siin on Magomed - juba poolteist aastat Moskvas nagu koer, talle on tööd vaja.»
Ja lõi äkki näost särama:
- «Nalja teen.»
Ja ütles, et Derbentis on hea, ainult et seal pole absoluutselt midagi teha.
Tõlkinud Teet Korsten