Viktor Šenderovitš

FOTO: SCANPIX

Vene kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš on harjunud nii-öelda suuremat pilti paljurahvuselises Moskvas kujundama vestlustest taksojuhtidega. Ühe sellise dialoogi toob ta välja oma blogis.

- «Sokolnikisse, kolmsada.»

- «Läki.»

Istun.

- «Dagestani muusikat soovite?»

- «Mitte mingisugust pole vaja,» vastan.

- «Pole probleemi.»

Lülitas välja.

- «Aga mis rahvusest te olete?»

- «Juut.»

Ta rõõmustas üliväga! Tõesti, vannun, keegi pole ammu selle üle nii rõõmustanud, et mina juut olen.

- «Mul oli onu – kolhoosiesimees, kalamari, šašlõkk-mašlõkk... -, tema ütles mulle: kohtad Moskvas juuti – helista!»

Saabus paus.

- «Mis jaoks?» täpsustasin lõpuks.

- «Juudid on targad. Ja armastavad raha.»

Vaikus. Siis küsis:

- «Sul Medvedevi telefoninumber on? Valitsusjuhi oma?»

- «Ei ole,» vastasin.

Ja päält järjekordset pausi otsutsasin oma aimdusi kontrollida.

- «Aga miks peaks mul Medvedevi telefoninumber olema?»

Ma ei eksinud.

- «Ta on ju juut?»

- «No oletame,» ütlesin.

- «Aga kas Putin on juut?» täpsustas juht kindluse mõttes.

- «Justkui ei oleks,» vastasin.

- «Siis Medvedev,» otsustas juht kindlalt, «helista talle ja ütle: siin on Magomed - juba poolteist aastat Moskvas nagu koer, talle on tööd vaja.»

Ja lõi äkki näost särama:

- «Nalja teen.»

Ja ütles, et Derbentis on hea, ainult et seal pole absoluutselt midagi teha.

Tõlkinud Teet Korsten