Kai Kaarelson

FOTO: Erakogu

Rahvusvaheliste suhete üks teoreetikuid Kenneth N. Waltz kirjutas 1952. aastal raamatus «Inimene, riik ja sõda. Teoreetiline analüüs», et sõja põhjuseid tuleb otsida esmaselt inimloomusest. Sõda ei tasu reeglina ära kummalegi osapoolele. Ometi sünnib sõdu üha uuesti ja uuesti. Järelikult pole siin ratsionaalsusega mingit pistmist, kirjutab rahvusvaheliste suhete magister ning Vabariigi Presidendi kantselei välissuhete osakonna juhataja Kai Kaarelson.

Sõdade põhjuseid tuleb otsida emotsioonidest. Olgu see hirm, egoprobleemid ehk enesemääratlusest ja – väärikusest tulenevad probleemid riiklikul tasandil või miski muu, sõda sünnib siis kui mõistus jääb kollektiivselt emotsioonidele alla.

Kui meil avaneks järsku võimalus lugeda tänaseid uudiseid ajas viis aastat tagasi, arvaksime tõenäoliselt, et tegemist on unenäoga. Ilmselt ei taju me enam täna, kuivõrd suur on muutus, sest see on olnud järk-järguline. Tänaseks ei tundu neli plahvatust päevas maailma eri paigus enam nii ebatavaline. Miks ja millest kõik alguse sai, ei olegi ilmselt võimalik täpselt määratleda.

Pigem väidaks, et see pole üksik sündmus, nagu külma sõja lõpp, kaheksa aasta tagune maailma majanduskriis, Venemaa agressioon Ukraina vastu, vaid sündmuste jada ning nendest moodustuv arengusuund, mille läbi maailm on muutunud emotsionaalsemaks. Kas aga sõda on tingimata vaja selleks, et inimesed muutuksid taaskord ratsionaalsemaks ja mõtlevamateks?

Paralleele tuleks otsida kindlasti ka ajaloost. Ühe teooria kohaselt tekivad rahutused siis, kui inimestel on mõnda aega läinud liiga hästi. Kui ka vaesemat ühiskonnakihtide heaolu kasvab selle võrra, et hing ei ole enam paelaga kaelas. Tekib võimalus aeg ajalt pea püsti tõsta ning ringi vaadata ja avastada, et paljudel inimestel ümberringi läheb paraku palju paremini.

«Praegu ei teeni Ameerika tehasetööline reaalselt rohkem kui 1970. aastatel, jõukaima ühe protsendi sissetulek on aga mitmekümnekordistunud,» kirjutab Matti Maasikas 21.06.16 Eesti Päevalehes. Euroopa Liidus on majanduslikud lõhed küll ehk pisut väiksemad. Teisalt, nagu Maasikaski tõdeb, pole üleüldine globaliseerumine, aga kindlasti ka mitte majanduskriis, lõhesid vähendanud.

Vähemasti Euroopas pole aga «süüdi» seekord niivõrd kapitalistid kui Euroopa Liidu ametnikud ja/või oma riigi poliitikud, kes ajavad mingit arusaamatut keerulist häma ESMist, kvoodipagulastest ja solidaarsusest, ega suuda heaolu kõikidele ühtviisi koju kätte toimetada. Ja ongi sündinud eeldused «revolutsioonile», kus üks «klass» (enamus) enam ei suuda samamoodi edasi elada ja teine (vähemus) enam ei saa samamoodi edasi valitseda. Kas aga tegemist on majandusliku või sedakorda pigem informatsioonilise ebavõrdsusega?

Brexiti pooldajate madalast informeerituse tasemest ning kampaania juhtide emotsionaalsetest, reaalsust lihtsustavatest, kohati lausvaledest koosnevatest avaldustest on tänaseks räägitud palju. Siinkohal tahaksid mitmedki demokraatia eestkõnelejad ikka ja jälle hüüatada, et inimesi ei tohi pidada lollideks; et see on «valitseva klassi» viga, et inimesed olid vähe informeeritud; et viimastel on oma mured ja neid tuleb rohkem kuulata.

Jahh.. Kui see vaid nii lihtne oleks. Siinkohal tundub asjakohane hoopiski pisike ekskurss inimaju keerdkäikudesse.

Inimkonna tehnoloogiline võidukäik on olnud kiire ja ulatuslik, samas kui inimese võimekus mõista enese ja teiste peas toimuvat on jäänud lapsekingadesse. Riigid koosnevad inimestest, ka riikide-vahelised, rahvusvahelised suhted on paljuski ei midagi muud kui psühholoogia.

Aju emotsioonidega tegelevad osad on vanemad ning asetsevad sügavamal. Mõtlemise eest vastutav hallollus on arenenud hiljem. Arvatakse, et selleks, et muuta ellujäämisstrateegiad tõhusamateks. Miks just inimesel, ning mitte mõnel teisel loomaliigil, on ainsana see ollus nii kaugele arenenud, ei teata. Mõtlemise funktsioon on teatud määral ohjata ka emotsioone.

Mõtlemine oma olemuselt on aga seoste loomine. Aju taas-presenteerib meile sekundist sekundisse temas juba olemasolevaid seoseid vastavalt muutuvale välisele ja sisemisele reaalsusele. Enamik lihtsamaid operatsionaalseid seoseid muutub automaatseks ning võimaldab meil hambaid pesta ja ust lukku keerata neid tegevusi suuresti teadvustamata. Nn sisemise reaalsuse konstantne skänn otsib vastuseid küsimustele: valus, nälg, halb tuju.

Aju õpib iga päev ka hulga uusi seoseid, mida me samuti enamasti ei teadvusta. Siin tuleb aga mängu aju kalduvus, kui võimalik, minna lihtsamat teed (Daniel Kahneman, Thinkin Fast and Slow. 2011). Nii näiteks paneme me enamasti iroonilise muigega kõrvale uudised või kellegi jutu, mis ei toeta meie varasemaid teooriad ning ähvardavad meie uskumuste või arusaamade konstruktsiooni mingil teemal kokku kukutada. Aju ei armasta suuri muutusi.

Täiesti uue «neuroloogilise raja» sündimine toimub vaevaliselt, sest esiteks on see seotud energiakuluga - mida keerulisem ülesanne, seda rohkem kaloreid see sööb. Teisalt on aju talle antud ülesandest aru saanud nii: saavutada igas olukorras võimalikult absoluutse tõe valdamine, kus mitte ükski oluline infobitti ei jää tähelepanuta. Täieliku info valdamine võib ellujäämisstrateegia seisukohalt olla kahtlemata oluline.

Kombineerituna energiasäästurežiimiga on tulemuseks aga üks «kalletest», mille kohaselt ajul on kalduvus meile aeg ajalt võidukalt raporteerida: «Ülesanne täidetud! Meie peas on sündinud absoluutne tõde.» Kõik teised, kes selle tõe vääramatust samamoodi ei näe, on loomulikult idioodid. Paraku on meist igaühe aju siiski võimeline igast konkreetsest situatsioonist ammutama infot vaid piirtaud määral ning kellegi teise aju hoomab samast situatsioonist oma eelneva erineva kogemuse põhjal hoopiski teisi aspekte. Me ei näe, mida me ei näe.

Inimaju ei ole ühesõnaga veatu retseptor, mis võtaks maailmast vastu signaale üks-ühele ilma neid moonutamata. Meie mõtlemine on kallutatud. Kallutatuse viise on palju. Enamik inimesi mõtleb näiteks olevikus ja kohalikes terminites. Isegi tänasel internetiajastul (või just selletõttu!?) ei omata piisavat taustsüsteemi, mis võimaldaks näha seoseid laiemalt. Kenneth Waltz kirjutab aastal 1954: «Maailma rahu tagamiseks peame hakkama arendama kogukonna tasemel inimesi, kes oleksid võimelised mõistma rahvusvahelisi sündmusi ning tegutsema rahvusvahelisel areenil.»

Samuti ei mäleta me (õigesti) minevikku, ega suuda (adekvaatselt) ennustada tulevikku – ka näiteks seda, mis meid tulevikus potentsiaalselt õnnelikuks või õnnetuks teeb (Daniel Gilbert, Stumbling on Happiness. 2007). Kui viimasest sõjast on liiga kaua aega möödas, ei mäleta keegi õieti enam, kuidas on siis, kui on päris halvasti; kui miski päris halb tundub mõeldamatu.

Enamus inimesi loomulikult ei teadvusta oma mõtlemise kallutatust ega ka lihtsustatust. Inimesed, kes viitsivad oma aju igapäevaselt kasutada ka keerulisemaks gümnastikaks, ning eeldatavasti seega näevad rohkem seoseid, on inimkonna ajaloos olnud ALATI vähemuses.

Ülejäänutele müüvad hästi algelised mõttekonstruktsioonid - mida lihtsamad, seda parem. Ning ka mida emotsionaalsemad seda parem. Sest inimese sees on rahulolematus, millele ta otsib nime ja mida tahaks hirmsasti ka kuidagi väljendada. Kuskil peavad kindlasti olema ka mingid süüdlased. Trump või Brexiti kampaaniameistrid leiavad muidugi täpselt õiged «lülitid» selliste inimeste aktiveerimiseks. Seega on väär väita, et infot ei ole, lihtsalt osad inimesed vaevuvad seoseid nägema; osad mitte.

«Kui enamik saaks otsustada riigi asjade üle, siis makse ei eksisteeriks ning haridus ja tervishoid oleksid tasuta,» ütles keegi, kuskil. Ei tahaks siinkohal astuda liigpikka sammu demokraatia puudujääkide väljatoomise libedal teel, ent iseenesest võtab see lause ilusasti kokku tänaste heaoluriikide enamusvalitsuse põhilise olemusliku probleemi.

Enamik ei pruugi olla riigi elukorraldust puudutavate olulisemate otsuste vastuvõtmisel kompetentne. Siinkohal meenutab ka lugu, kuidas ühes Aafrika riigis tapeti «proletariaadi» ülestõusu käigus maha kõik valged farmerid, et tootmisvahendid enda kätte saada. «Eduka» võimuvahetuse tulemusena selgus aga, et uued omanikud ei oska tootmist juhtida. Saabus nälg ja häda.

Vähem-mõtlevate inimeste domineerimise häda süvendab omakorda nähtus, mida kutsutakse ühelt poolt Dunning-Kruger’i efektiks, teisalt Impostor sündroomiks. Esimene tähendab suhteliselt ebakompetentsete inimeste illusiooni, et nende võimed on kõrged, kuivõrd muuhulgas puudub võime iseennast adekvaatselt hinnata.

Sellised inimesed on tihtipeale ülimalt enesekindlad. Impostor sündroomiga inimesed on objektiivselt ülimalt võimekad, kipuvad oma saavutusi kirjutama aga millegi muu kui oma võimekuse arvele. Impostorid enamasti esile ei pürgi. Dunningud on häälekamad ja tegusamad.

Tulles tagasi alguse juurde võiks kokkuvõtlikult väita, et tänase konflikti olemus ei ole niivõrd ida vs. lääs, põhi vs. lõuna, vasak vs. parem, populism vs. peavoolupoliitika. Pigem on see emotsioonid vs. mõistus. Ei ole valitsejad ja valitsetavad, vaesemad ja rikkamad - on rohkem ja vähem mõelda viitsijad.

Looduslikel eeldustel on kindlasti oma mõju. Haridustase ei anna 100% tagatist, kuid see aitab edasi. Ning suurim küsimus seega nii olevikuks kui tulevikuks, kas inimkond oma arengus jõuab kunagi nii kaugele, et mõelda-viitsijad on enamuses?

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti