Taavi Rõivas

FOTO: Andrus Peegel

Vanarahva meelsus jaguneb kahte lehte. Ühed ütlevad, et «hommik on õhtust targem», teiste meelest pole tänaseid toimetusi homse varna lükata kuigi tark. Muidugi võib kaval juht strateegilises plaanis tõepoolest aja maha võtta ning loota, et mingi muutus keskkonnas teeb ebamugavana paistnud valiku ühel päeval lihtsaks või langeb küsimus hoopis päevakorrast. Oodata jõe ääres vaenlase laipa võib sobida vaikivas opositsioonis olevale keskastme juhile, aga kas ka tippjuhile?

Mõneti on otsusega ootamine isegi tänapäevase lääne elukorralduse paratamatus, sest valikuvõimalusi on lõpmatu hulk ning toiduahela kõige kõrgemas otsas on see, kes valdab infot. Ja info kogumiseks lähebki aega vaja. Ent otsustamisega lõputult oodata ei saa, sest konkurendid ja tähtajad ei oota.

Enam kui kaks aastat Reformierakonna esimehe ja peaministri rollis olnud Taavi Rõivas ei kipu mängu otsustavalt enda peale võtma ega liidrirolli kandma. Vähemasti nõnda paistab see väljapoole. Nii on see olnud hulgas koalitsioonis pingeid tekitanud olukordades alates võimuliidu raskest sünnist. Poliitilises sundseisus on mängumaa ära jagatud, fookust sageli pole. Ja nii valitsus mõnikord lihtsalt tiksub.

Rõivas on korduvalt rääkinud vajadusest seada prioriteete ja sellele on raske vastu vaielda. «Ka väikestes küsimustes peab lõpuks lahendus saabuma,» rääkis Rõivas aasta alguses Vikerraadio saates «Stuudios on peaminister». «Mul ei ole vaja malakaid, millega kellegi suunas äiata, mul on vaja teha suurtes, olulistes küsimustes Eestile kasulikke otsuseid.»

On tõepoolest olemas suured küsimused ja väikesed küsimused. Kuid isegi kui küsimused on väikesed, ei saa neid ära teha tulevate asjade nimekirjas lõputult viimaseks tõsta. Saatan peitub tihti detailides. Kivi kinga sees pole võrreldav liigese nihestamisega, ent kui seda välja ei raputa, võib inimene lõpuks lompama hakata.

Üks niisugune hõõruja on siiani kestev poliitiline (kome)jant valitsuses Euroopa Kontrollikoja liikme nimetamise ümber. See on piinlik. Samasugust mustrit võib näha  Reformierakonna presidendikandidaadi nimetamises. Sel nädalal erakonna juhatuses juhtunu paistab ebameeldiv ja ohtlikki.

Ning kuigi Rõivas, aga ka Jürgen Ligi on pärast seda üsna kurjal toonil kutsunud korrale neid, kes nende otsusest aru pole saanud, kõlab see justkui õpetaja abitu kurjustamine tema meelest juhmide õpilastega, kes tema seletustest aru ei saa. See, et mõte on must valgel kirjas, ei tähenda, et see on ka must valgelt välja loetav.

Reformierakond võib ju püüda olla igas pulmas pruut ja matusel kadunuke, kuid kas see taktika kõneleb soovist leida Eestile tõepoolest parim president? Poliitiline mäng riigipea koha ümber on julgeolekurisk. Teema, mida poliitikuile endile tihti tõstatada meeldib. Ja teisalt – kas nii peaks üks erakond kohtlema oma auesimeest? Peaministri ja erakonna esimehe heakskiidul.

Poliitika on kahtlemata kompromisside kunst, kuid tõelist riigimeest ja poliitilist liidrit tunned otsustest, mitte laveerimisest. Laveerimine võib olla otsus, aga niisama hästi põiklemine. Vahest ongi meil vaja valitsus- ja parteijuhti, kes pole otsustaja. Ei valitsuses ega erakonnas.