/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2010/11/03/459662t1hf661.jpg)
Kui Väino Koorberg 16 aastat tagasi Õhtulehte tööle tuli, olin mina seal juba ees, aga – häbi öelda – polnud kuulnudki, et tegu on Liivimaa uhkeima tabloidi legendaarse peatoimetajaga.
Kirglik ja empaatiline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asjalik, naeratus suul – mida muud saakski ühelt ülemuselt soovida! Ja üsna pea läks ajaleht tema nägu. Kümme aastat tagasi oli Õhtuleht oma ligi 70 000-eksemplarise megatiraažiga selgelt Eesti suurim päevaleht, lugejate arv küündis 300 000ni. Väintsil, nagu sõbrad teda kutsusid, õnnestus enda ümber koondada uskumatu kamp mõttekaaslasi – vähesed teavad, et tegutses lausa Õhtulehe bänd, kus Koorberg sõrmitses klahvpille.
Ei tea, miks ta nüüd ametist lahkus. Võib-olla tahtis ise, võib-olla mitte. Aga olgu kuidas on, tööta andekas ja empaatiline inimene ei jää. Ma ei tea ühtki teist peatoimetajat, kes tuleb hommikul tööle esimesena ja lahkub õhtul viimasena.