/nginx/o/2016/04/20/5282281t1h89bd.jpg)
Kuna olümpia teemalugude hulgas ja üldse suurvõistlustel on olnud väga värvikaid ja meeldejäävaid näiteid, siis on põhjust süüvida, mis on säärase muusika funktsioon ja ootused sellele ning kuidas spordimuusikamaailm on aja jooksul muutunud, kirjutab Maria Mölder Sirbis.
Pisut üle kuu tagasi sai esimest korda kuulda täna algavate Rio olümpiamängude teemalugu «Alma e Coração» («Hing ja süda», esitajad sambastaar Thiaquinho ja räppar Projota). See on küllalt hästi produtseeritud, kuid kunstilises mõttes õlgu kehitama panev keskpärasus, milles võib mumifitseerituna leida kõik spordihümnile vajalikud elemendid nagu reibas rütm ja ergutavad häälitsused. On mõistetav, et säärane lugu peab saama globaalseks hitiks ja seetõttu on kõik teravused tublisti maha lihvitud.
Kuna olümpia teemalugude hulgas ja üldse suurvõistlustel on olnud väga värvikaid ja meeldejäävaid näiteid, siis on põhjust süüvida, mis on säärase muusika funktsioon ja ootused sellele ning kuidas spordimuusikamaailm on aja jooksul muutunud. On kahju, et olümpia, mis kunagi oli ja võiks idee poolest edaspidigi olla muusika ja üldse kultuurisuundade teenäitaja, ei püüdle enam kuigivõrd selle poole. Muide, siit ei tasu otsida klassikalise ja popmuusika vastasseisu, sest just nende maailmade oskuslikust ühendamisest on sündinud tõeline olümpiahitt. 1992. aasta Barcelona mängudeks telliti kreeklaselt Mikis Theodorakiselt teos «Canto Olympico», kuid nendest mängudest ja võib-olla kogu olümpiamuusika pärandist on üks meeldejäävamaid numbreid hoopis ansambli Queen karismaatilise laulja Freddie Mercury ja ooperilaulja Montserrat Caballé duett (autorid Peter Slager, Paskal Jakobsen, Bas Kennis ja Norman Bonink), mille video salvestati olümpialipu saabumise tseremoonial Barcelona linnaväljakul juba 1988. aastal. Kuna Mercury lahkus aastal 1991, kasutati sama videosalvestust ka olümpiatseremoonia teleülekandes.
Olümpiatule süütamise ajal kuuleme tõenäoliselt kreeklase Spyridon Samarase olümpiahümni (sõnade autor Kostis Palamas), mida mängiti juba esimestel uue aja mängudel 1896. aastal. Sellest saigi alguse traditsioon tellida igaks olümpiaks uus signatuurteos. Akadeemilises maailmas tunnustatud heliloojatest on olümpiamuusikat loonud teiste hulgas tšehhi helilooja Antonín Dvořáki väimees Josef Suk, kelle «Uue elu poole» valmis 1932. aasta Los Angelese mängudeks. Ka viljakas minimalist Philip Glass kirjutas viieminutilise loo «The Olympian» 1984. aasta Los Angelese mängude tõrviku süütamise tseremoonia tarvis. Olümpiamängudele kirjutamise kogemus olevat teda väga sügavalt pannud mõtlema inimkonna sidususele ja ühisele saatusele. Glass komponeeris muusikat ka 2004. aasta Ateena olümpiamängudeks. Ta tegi teose «Orion» loomisel koostööd veel seitsme helilooja, sh Ravi Shankariga, samuti osales selles projektis Gambia koramängija Foday Musa Suso. Veel 1990ndatel oli tavaline tellida olümpiamängudeks orkestrimuusikat: 1996. aasta Atlanta mängudeks valmis näiteks Michael Torke’i elavaloomuline teos «Javelin».
Meenub üks äärmuslik näide kõrgkultuuri ja olümpia kohtumisest. Nimelt telliti instrumentaalteatri loojana ajalukku läinud heliloojalt Mauricio Kagelilt 1972. aastal toimunud Müncheni mängude kultuuriprogrammi jaoks ulatuslik avangardne muusikateos, mida Eestis on esitanud ansambel U: (allakirjutanu 1. aprilli Sirbis ilmunud arvustusest saab ülevaate, kui avangardse ettevõtmisega oli 1970. aastatel tegu).
1956. aasta taliolümpiast tehti esimese suurvõistlusena rahvusvaheline teleülekanne. Televisioonil on suur mõju ka olümpia muusikalise rolli arengule. Nii oli üks olümpiahümniks peetav pala, Maurice Raveli õpilase Leo Arnaud’ «Buglar’s Dream» algselt 1960. aastate lõpul ABC olümpiakajastuse heliriba. Ent iga suurvõistluse ametlik teemalugu (viimasel ajal jalgpalli meistrivõistluste teemalood vast isegi rohkem kui olümpialood) pälvivad avalikkuses palju tähelepanu ja kriitikat ning tõstavad artistide karjääri sageli uuele tasandile. Seda suuresti tänu televisioonile. Tõnis Mägi esitas Moskva olümpiamängude teemalugu «Olimpiada 1980», mille autorid olid David Tuhmanov ja Robert Roždestvenski. Toosama lugu kõlas (vahel ka instrumentaalina) paljude linnavaadete ja olümpiarajatiste tutvustusfilmide taustal.
Muusikal ja muusikutel on ülisuur roll ka olümpia- ja teiste suurvõistluste ava- ning lõputseremoonias, kus iga korraldajariik on ikka püüdnud pakkuda mitmekesist läbilõiget oma talentidest. Viimasel ajal võib märgata, et suurvõistluste tseremooniatele kutsutakse esinema ka maailmastaare, kes korraldajariigiga seotud ei ole. Näiteks esines 2014. aasta jalgpalli MM-il Jennifer Lopez, Bronxis sündinud popstaar, kelle vanemad on pärit Puerto Ricost. Ta esitas MM-i teemaloo «We Are One (Ole Ola)» koos Kuuba-Ameerika päritolu artistiga Pitbull. See näitab, et korraldajamaa identiteet on vähem tähtis kui suurvõistluse brändi tutvustamine.
Vaatame korra ajalukku. 1980. aastal ROK-i juhtima asunud Juan Antonio Samaranchi soov oli muuta olümpiamängud rahaliselt sõltumatuks. Tema käe all liikusid olümpiamängud järjest kommertsialiseerumise suunas ja nii ühendas ta jõud rahvusvaheliste sponsoritega, kes omakorda otsisid võimalusi oma toodete sidumiseks olümpiamängudega. 1984. aasta olümpiamängud Los Angeleses (mängud, mida Nõukogude Liit boikottis) olid tõepoolest rahalises plaanis enneolematult edukad (selleks puhuks telliti ka püsivama väärtusega tunnusmuusika – John Williamsi «Olümpiafanfaar ja teema») ning 1985. aastal vormistati olümpiamängud kaubamärgiks.
Päris kindlasti on olümpiamuusika kujunemisse oma pitseri vajutanud muusikatööstuse üldised arengud, sh suurte plaadifirmade «uksehoidja» rolli vähenemine seoses interneti levikuga ja asjaolu, et teoreetiliselt võib igaühest saada maailmastaar, kui vaid leida õige lähenemine müügistrateegias. Muusikamaailm on rohkem killustunud kui kunagi varem, head muusikat on tehniliselt varasemast lihtsam teha, samas võib massimeediat tarbides läbi ajada vaid kõige lihtsakoelisema ja turvalisema muusikaga.
Milline lugu kõlab spordivõistlustel kõige sagedamini? Vean kihla, et see on Queeni «We Are the Champions» (1977). Sel on koht igasugustel spordiüritustel ja ilmselt on see nii kogu läänemaailmas (ametliku teemaloona kasutati seda 1994. aasta jalgpalli MM-il), kuigi loo autoril Freddie Mercuryl polnud säärane tulevik lugu kirjutades ilmselt kunagi mõttes. Ent nii nagu tippsport ise on eeskätt saanud kollektiivsuse ja rahvusliku uhkuse asjaks (mitte niivõrd rahvaspordi edendajaks), nii on ka spordimuusikast saanud ühtsustunde kujundaja.
Tulemegi nüüd korraks tagasi kodusesse Eestisse. Eestis on parim näide spetsiaalselt suurvõistluseks tellitud muusikast René Eespere «Tartu maratoni hümn» (1985, esitajad Eesti Rahvusmeeskoor ja Silvi Juhanson), mis on juba üle 20 aasta vana. Viimasel ajal on aga mitteametlikuks maratonihümniks saanud Tanel Padar & The Suni lugu «Võit nagu valatud» (2015). Sarnaselt läks eelmisel kümnendil jalgpallis käiku Smilersi «Jalgpall on parem kui seks» (2001. aasta albumilt, autor Hendrik Sal-Saller). Kahevõistlejate Allar Levandi, Ago Markvardti ja Magnar Freimuthi 1990ndatel esitatud huumorielementidega hitist «Lumi on muinasjutt» on nüüd saanud ametlik Eesti Linnade Liidu taliolümpiamängude hümn. Põhja-Tallinna «Per aspera ad astra» uusversioon sai 2015. aastal aga Eesti Võrkpalliliidu esinduslauluks, kusjuures laul salvestati koos võrkpallikoondise liikmetest koosneva kooriga enne olulisi Euroopa meistrivõistluste mänge, et meeskonnavaimu tugevdada.
Mis on aga tegelikult see muusika, mis motiveerib lapsi ja noori ennast liigutama? Näib, et kõige suurem sõber Leopold algatas omal ajal tubli tervislikku eluviisi edendava kampaania ja talle pole selles mõttes siiani vastast. «Leopoldi võimlemise laulule» (helilooja Tõnis Kõrvits, sõnad Tiiu Vahi, esitaja Harry Kõrvits) ja Werner Thomase «Tibutantsule» (kas keegi mäletab, kuidas massid selle totra viisikese saatel liikusid?) ei saa tänapäeval vastu üksi olümpialugu.