Juhtkiri: skandaalid tulevad ja lähevad, ideaalid jäävad

People jump for a picture in front of Olympic Rings set at the Olympic park in Rio de Janeiro on August 3, 2016. Foto: FABRICE COFFRINI/AFP

Kogu maailm pöörab täna pilgu Brasiiliasse Rio de Janeirosse. Legendaarsel Maracanã staadionil, mis on näinud suuri spordihetki, näiteks 1950. ja 2014. aasta jalgpalli maailmameistrite kroonimist, avatakse XXXI suveolümpiamängud.

Praegusaja olümpia on paljuski hoomamatu sündmus. Selle fookust tabada on sama võimatu kui tuvastada loomaliiki, millest inspireerituna sündis Rio maskott Vinicius. Õige vastus on, et Brasiilia muusiku Vinicius de Moraese järgi nime saanud elukas on segu kõigist kohalikest loomadest.

Ühest küljest on olümpia kahtlemata tähtis spordivõistlus, millel osalemine on iga tippsportlase unistus (mõni ala välja arvatud). Teisalt tohutu üleilmne meediasündmus. Neli aastat tagasi peetud Londoni olümpiamängude avatseremoonia teleauditooriumit hinnatakse näiteks 900 miljoni silmapaarini ja globaalne huvi pole põrmugi vähenenud. Kolmandaks, eelmisest tulenevalt, on olümpia kõigele lisaks erilise mõjuga – siin põimub peaaegu kõigi eluvaldkondadega alates poliitikast ja majandusest, lõpetades tehnoloogia ja keskkonnakaitsega. Mõju on seda suurem, et suveolümpiamänge korraldatakse kord nelja aasta tagant, mis on üsna erandlik praeguses kiires maailmas, mis tahab aina rohkem ja kiiremini.

Rio puhul on meedias esile kerkinud mitu probleemi. Mure sportlaste ja külaliste turvalisuse ning tervise pärast (Guanabara lahe reostus, Zika viirus). Riigi majanduslik seis ja poliitiline ebastabiilsus. Kindlasti on kõige selle hulgas kõvasti infomüra, mis tekib just unikaalse võimaluse tõttu saada korraga erakordset tähelepanu – huvigrupid kasutavad olümpiat ära. Aga samas annab olümpia võimaluse näha maailma avaramalt, muu hulgas mitte ainult seda, mida korraldaja tahab näidata. Olgem meediatarbijatena kriitilised.

Sportliku poole pealt on Rio eel taas kõneainet andnud dopinguteema. Venemaa olümpiakoondise skandaal pole kindlasti saanud veel oma lõpplahendust ja sellel lool on järelmid nii Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele kui ka Rahvusvahelisele Antidopinguagentuurile (WADA).

Eestlastel on Rios oma rauad tules. Meil on 47 atleeti ja kokkuvõttes ligi sajaliikmeline delegatsioon. Kaasaelamise võimalusi jagub ning mitte ainult vehklemises, sõudmises, maadluses ja kergejõustikus. Ilusad tulemused on alati ühiskonda liitnud ja mida muud võiks killustatud ajastul tahta.

Võiks ju arvata, et nüüdisaja maailmas pole suurtel ideaalidel endist tähendust. Olümpia tõestab vastupidist. Emotsioonidest räägivad kõik, väikerahvaste medalivõitjatest saavad kodumaal suured kangelased, ühiskonnategelased ja arvamusliidridki. Ja see edendab kokkuvõttes ikka sedasama (mitte vaid sportlikku) vaimu ning visadust, mida moodsate olümpiamängude isa Pierre de Coubertin lugematutes sententsides on väljendanud.