Columbia ülikooli ajalooprofessor Richard Wortman märkis raamatus «Vene populismi kriis», et populistid kannavad sageli hullu või jumala maski. Ehkki kirjutatud 1870ndatel Venemaal valitsenud olukorra kohta, on see tähelepanek kohane ka pea 150 aastat hiljem lääne pool tegutsevate populistide kohta, kes armastavad kasutada hullu või lunastaja kuvandit – ja mõnikord mõlemat korraga.
Aga huvitavam kui populistid ja maskid on see, mis käib enne populiste ja mis turuplatsi nende tulekuks ette valmistab. Mulle näib, et sellel on samuti midagi pistmist hulluse ja prohvetlusega. Õhus olevatele probleemidele reageerivad esimesena need, kelle puhul sotsiaalsed kammitsad ei tööta – hullud või need, kel pole enam midagi kaotada.
Läinud aasta oktoobris, kui Brexit oli alles sära Nigel Farage ja Boris Johnsoni silmades, haaras Londini äärelinna toidupoe ees mul hõlmast vanem naine, Sainsbury’se kilekott käe otsas, juuksed sassis ja helesinised crocs’id jalas. Ta viipas kilekotiga läheneva itaallase välimusega mehe poole ja oli nähtavalt endast väljas. «Ütle talle, et ta siit ära läheks,» käskis ta mind. Kohmasin midagi vastu, aga ju mu aktsent reetis mu, sest ta lasi mu hõlmast lahti ja sihtis nüüd kilekotiga minu poole. «Poolakas,» pomises ta, «mine koju.» Märkas siis jooksuga lähenevaid turvamehi (paistis, et samuti mitte viienda põlve inglased) ja võttis probleemi kokku pominaga «pagana eurooplased…».
Turvamehed talutasid ta sõbralikult eemale, paluti vabandust (too vanem naine oli neile vana tuttav, veidi «haldjate juures») ja mindi laiali. Hull, enesest mõista; Ühendkuningriik ei «tee rassismi», see oleks mõeldamatu, see ei ole viisakas.
See tuli mulle meelde alles siis, kui lugesin, et pärast referendumit kasvas Suurbritannias vihakuritegude arv enam kui 400 protsenti. Neile, kes varem mõtlesid, aga ei öelnud, tundus järsku, et sotsiaalsed tabud on kadunud. Ei tea, kas referendumi otsus oleks tulnud teistsugune, kui viisakuse all oleva vihaga oleks tegeletud, kuid ehk ei oleks tulemus nii üllatav tundunud.
Veidi samasugust olukorda nägin Kreeka väikeküla kohvikus. Juba seitse aastat kestnud kriisis on kokku kuivanud siseturism, pagulaskriis kahandas ka välisturistide arvu. Kohvikupidaja, nagu mitmed teised Kreekas, on kindel, et mõlemas on süüdi Euroopa Liit. Ta on meeleheitel, kohvik on enamasti tühi, raha on otsas, naine jättis ka maha. Mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta inglise keeles tellinud naisele vastas, et tal ei ole oma kohvikusse mitte-kreeklasi vaja.
Kreeka ei ole Suurbritannia, Kreekas on rassismiprobleem juba aastaid avalikult pinnal. Aga sel, mis seal praegu väljendub, ei ole rassismi ega sisserändega suurt midagi pistmist. Ja mulle näib, et Suurbritannias ka mitte. Pigem paistab, et asi on allasurutud vihas, mis (muu hulgas) rassismi läbi väljendub. Mis selle viha põhjused on, on juba omaette teema.
Kui tagasi alguse ja populistide juurde tulla, siis paistab, et hulle ja lootuse kaotanuid tuleb kuulata enne, kui rahvas hullumaskis populiste kuulama hakkab.