Elo Lättemägi

FOTO: Erakogu

Miks me siis arvame, et kõik teise nahavärviga inimesed on ühesugused? Või kõik teisest usust inimesed on ühesugused? Silt, mida inimese külge riputame, võib võtta inimeselt võimaluse ennast teostada ning oma potentsiaali ellu rakendada, kirjutab MTÜ Tähe Noorteklubi mobiilne kontaktnoorsootöötaja Elo Lättemägi.

Alustasin oma lennureisi järjekordsele rahvusvahelise noorteprojektile suundudes. Minu kõrval istus üks mees. Lend pidi kestma umbes kolm tundi. Hetk enne õhkutõusu alustas mees minuga vestlust. Tema nimi on Souhaib ja ta on päris Tuneesiast. Märkamatult olime vestelnud peaaegu kogu lennureisi ning maandusime peagi Istanbulis.

Souhaib on 28-aastane ning ta töötab juba üle poole aasta Eestis ühes start-up-firmas. Pärast doktorikraadi saamist alustas ta tööd Brüsselis ning siis juba jõudis sama firma kaudu Tallinnasse tööle. Souhaibi sõnul meeldib talle tema töö väga ning tema eestlastest töökaaslased on väga toredad. Ometi igal nädalal ootavad kõik tema töökaaslased nädalavahetust, et veeta aega sõprade ja perega. Souhaibil pole Eestis palju sõpru. Seega nädalavahetused on tema jaoks just see osa nädalast, mida ta väga ei oota, sest just siis tunneb ta ennast üksildasena.

Mida tunneb noor mees, kui bussi istudes tõustakse tema kõrvalt kiiresti püsti ja minnakse istuma mujale? Mida tunneb noor mees, kui tänaval kõndides vaadatakse teda kui terroristi või järjekordset potentsiaalset vägistajat?

Tema jaoks on tülgastav, et tema rahvuskaaslaste seas on neid, kes on otsustanud tappa süütuid inimesi. Ta kartis, sest ta ei taha puutuda kokku terrorismiga.

Meie mõlema jaoks oli Istanbul vaid vahemaandumine ning meil mõlemal oli järgmise lennuni üle 10 tunni aega. Souhaib uuris minult, kas kavatsen selle aja veeta lennujaamas. Olukord Istanbulis pole just turvaline, ent mina olin veendunud, et soovin minna hotelli. Souhaib oli imestunud, kuidas olen julgenud nii otsustada. Tema kartis.

Tema jaoks on tülgastav, et tema rahvuskaaslaste seas on neid, kes on otsustanud tappa süütuid inimesi. Ta kartis, sest ta ei taha puutuda kokku terrorismiga. Ometi Eestis kardetakse hoopis teda kui võimalikku terroristi ning seda ainult tuginedes tema välimusele või päritolule.

Tänasel päeval ei saa enam milleski kindel olla. Kuuleme ju iga päev terroristidest ja nende korda saadetud kuritegudest. Samas kuuleme iga päev ka roolijoodikutest, mõrvadest, inimeste kadumistest, kambavaimu tulemusel juhtunud õnnetustest. Miks on nii, et esimese puhul paneme külge sildi kõigile inimestele, kes sarnanevad välimuselt ja päritolult antud kuritegusid sooritanud inimestega. Samas kui räägime roolijoodikutest, kes võivad igal hetkel meile otsa sõita, siis sel puhul me ei näe silti küljes kõigil eestlastel.

Inimesi on igasuguseid ja kõik inimesed on erinevad. Kõik eestlased ei ole ju samasugused. Kõik eestlased pole ju roolijoodikud! Miks me siis arvame, et kõik teise nahavärviga inimesed on ühesugused? Või kõik teisest usust inimesed on ühesugused? Silt, mida inimese külge riputame, võib võtta inimeselt võimaluse ennast teostada ning oma potentsiaali ellu rakendada.

Ma ei väida, et minu sees polnud hirmu, kui väljusime Istanbuli lennujaamast ning nägime tänavatel lippudega meeleavaldajaid. Hirm on loomulik osa inimloomusest. Minu arvates võiks olla loomulik osa inimloomusest ka inimlikkus.

Me võime küll karta ning põlata kõiki, kes on erinevad, ent kuidas see reaalselt parandab meie elukvaliteeti. Mitte kuidagi! Seetõttu paluksin kõigil mõelda natuke oma hinnangutele ja üldistustele ning sellele, milliseid tagajärgi hinnangute andmine endaga kaasa toob.