:format(webp)/nginx/o/2013/10/04/2515381t1h3e64.jpg)
Käies valimas, avaldavad Eesti kodanikud usaldust poliitikutele. Miks ei ole usaldus vastastikune? Kas sellepärast, et riigikogu liikmed aduvad: nende näol tegi asjatundmatu rahvas halva valiku, arutleb ajakirjanik Ivan Makarov.
Ivan Makarov: kas veerandsaja aasta jooksul pole eestlased ära teeninud oma riigipea valimise õigust? (13)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimisjaoskonda tuli kord muukeelne vanaproua, kes tahtis meie riigi jaoks tähtsast üritusest osa võtta. Ta sai küll hääletada kohalikel valimistel ja järjekordsest valimiskampaaniast ajendatuna tuli jälle, kuid parlamenti valida ei olnud tal õigust.
Praegugi on käimas võimas kampaania, kuid nendele valimistele pole asja ei sel armsal mutikesel ega kogu eesti kodanikkonnal. Kelle jaoks siis nähakse sellist kampaaniavaeva? 101 poliitiku või veidi suurema valijameeste arvu jaoks – viimane juhuks, kui riigikogu esimehe valimise mehhanism tõrgub spiikri klooni tootmast Kadrioru tarvis.
Kas otseseid presidendivalimisi soovitanud president Meri taotles autoritarismi?
Hinnatud helirežissöör Teet Kehlmann sõitnud kord öösel Loksa metsade vahel ja järsku alanud tõeline märul – sireenid, vilkurid, kummide vilin. Liikluspolitsei pahandas: miks juht suunatuld ei näidanud? «Kellele ma seda näitama pidin – kas põtradele?» küsinud mees vastu. Küsijad jäänud hetkeks mõttesse ja lasknud kuldkõrval minna, ise kadudes öhe... Võiks õppida väsinud võmmidelt ratsionaalset mõtlemist, enne kui teha üleriigilist kampaaniat valitsuse infotunnis haigutavale käputäiele inimestele. Millised meeskonnad on kaasatud, kui palju aega, meediaruumi ja raha kulutatakse «põtradele suunatule näitamisele»!
Varsti on EV taasiseseisvumise aastapäev. Kas siis veerandsaja aasta jooksul pole eestlased ära teeninud oma riigipea valimise õigust? Mart Nutt on 15 aastat tagasi selgitanud: «Kõik endised NSV Liidu vabariigid, kus hakati presidenti otse valima, on suubunud tänaseks autokraatiasse... See oli õigupoolest üks kaalukamaid põhjusi, miks Eesti valis 1992. aastal parlamentaarse, mitte presidentaalse riigi tee.»
Paatoslik «Eesti valis» on siin samaväärne tänasega «Eesti valib presidenti». Kas Eesti oletegi teie, parteinimekirjade võrrandite viljad? Ja kas Eestil ja Türkmenistanil polegi teie arvates vahet? Kas Austria või Iirimaa on autoritaarsed riigid? Kas Tarja Halonen ja Sauli Niinistö on diktaatorid? Kas otseseid presidendivalimisi soovitanud president Meri taotles autoritarismi?
Vatikani demokraatia mudel
2003. aasta juulis toetas valitsus 71 riigikogu liikme eelnõu – et presidendivalimised oleksid üldised ja otsesed nagu riigikogu omad. Aga riigikogu ei võtnud seadust vastu. Käies valimas, avaldavad eesti kodanikud usaldust poliitikutele. Miks ei ole usaldus vastastikune? Kas sellepärast, et riigikogu liikmed aduvad: nende näol tegi asjatundmatu rahvas halva valiku? Kas aus ettevõtja, tööline või haritlane oleksid vähem usaldusväärsed presidendi valijad, kui nende raha eest kalleid autosid liisiv Georgi lindi kavaler Mihhail Stalnuhhin ja teised riigihüvitisekogujad, kes ei kavatsegi omaenda piinlikku saamahimu ohjeldada? Ja kahe suurerakonna saadikud välistavad juba eos Allar Jõksi poolt hääletamist, kes tahaks, et riigikogu seaks omaenda tegevusele mingid seaduslikud piirid ja raamid.
Tagatipuks näitas üks hiljutine hääletamine, et massiküüditamise õigustajate protsent riigikogus võib olla kõrgem kui Eestis tervikuna. Poliitiline ladvik on end väga mugavalt sisse seadnud, võttes vastu inimestele vastumeelseid otsuseid ja määrates endale mugavat presidenti Vatikani demokraatia mudelit kasutades. Aga just rahva poolt valitud president peaks tagama, et tundlikke otsuseid ei võetaks vastu niivõrd kildkondlikult.
Marina Kaljurand loobus Siim Kallase kasuks võimalusest kandideerida presidendiks parlamendis, öeldes, et Kallas ja tema meeskond arvavad, et Kallasel on suurem toetus riigikogus. Samas näitasid rohked küsitlused, et Eesti elanikud usaldasid Kaljuranda palju rohkem kui Kallast, mis pole ka mingi ime. Ja siis näitas meie potentsiaalne naispresident, kui vähe läheb talle korda rahva usaldus võrreldes sellega, mida «arvab Kallas ja tema meeskond».
/nginx/o/2016/08/04/5684857t1haa41.jpg)
Olen jälginud Marina Kaljuranna tööd Moskvas 2007. aasta aprillis, kui ta seisis Eesti eest targalt ja kirglikult. Olen tema võitlust vahendanud eetris ja kui mind poleks presidendi valimise õigusest ilma jäetud, siis ma ei välista, et... Aga sel pole ju tähtsust.
Eesti kodanikkond asub praegu ühel hääleõiguslikul pulgal umbkeelse mittekodanikust vanaprouaga. Vaatab järjekordset erakondadevaheliste sobingute tralli pealt, poliitikud jälle räägivad juttu, millel puudub praktiline sisu, esteetiline väärtus, ots ja äär. Kas sepistatakse veel üht poliitiliste ringkondade käpiknukku, kes viseerib oma tööandjate otsuseid lennult juba samal päeval, seda me saame varsti teada. Pööbel jääb väljakule valget suitsu ootama.