/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Võiks kujutleda, et kui väike rahvas saadab sõdureid ja relvi oma piiridest väga kaugele, kultuuriliselt võõrasse ning sõna otseses mõttes sõjaolukorda, peab riigi juhtkond eriliselt tarvilikuks inimestele seletada, mis imeasja me Afganistanis teeme.
Tegelikult nii ei ole. Põhjusi, miks seletused on hambutud, võib vaid oletada. Kuna kõne all on ÜRO operatsioon, siis võib-olla arvatakse, et pole poliitiliselt sobilik rõhutada selle ohte. Uurijate ja ajakirjanike kriitikat tõrjutakse väitega, et nad on asjatundmatud ja näevad olukorda liiga mustades värvides.
Kuna samal ajal on tegu USA ja NATO sõjalisele jõule toetuva operatsiooniga, tunnevad mõned, et kaasalöömist pole põhjust häälekalt toetada. Nii lõpetatakse pooltõdede ja teistelt laenatud põhjenduste juures, mis õigupoolest ei veena kedagi. Enamik kiidab olukorra heaks, mõeldes, et täidame oma kohustust väikseima võimaliku panusega – kui saame, läheme kohe ära.
Soomlastest rahuvalvajate tegevust Afganistanis pole põhjust kritiseerida ja Soome panuse pärast ei pea häbi tundma. Soome kaitsejõudude jaoks on Afganistan rahuaja kõige nõudlikum operatsioon ja meie väike üksus tegutseb rasketes oludes professionaalselt. Lihtsalt kodumaal tuleks paremini mõista põhjust, miks nad seal on.
Barack Obama lubas oma valimiskampaania ajal, et lõpetab Afganistani sõja võimalikult
kiiresti. Ametiaja alguses suurendas ta esimese tööna USA üksuste arvu Afganistanis peaaegu kaks korda. Obamale sai kiiresti selgeks, et talibid olid sõjaliselt tugevad ja al-Qaeda oli võimsam kui 2001. aasta septembris, enne dramaatilisi terrorirünnakuid.
Sõja saladus on, et probleemiks pole üksnes Afganistan. Ehkki kõik sõja põhjendused seostuvad Afganistani valitsuse haldussuutlikkuse ja rahva heaoluga ning kuigi valdav osa sõjalisest tegevusest toimub Afganistani pinnal, peetakse tegelikult võitlust Afganistani idanaabri Pakistani poliitilise suuna ja tuleviku pärast.
Pakistanis segunevad läänemaailma kõige hullemad hirmuunenäod üheks kokteiliks. Pakistani tsiviilvalitsus on nõrk ja võib millal tahes kokku kukkuda. Valitsusvastast usulist kihutustööd ja terrorit pole suudetud ohjeldada. Pakistani pinnal leiavad enda jaoks turvalisi paiku talibid ja al-Qaeda, seal on nende tagala ja koolituskeskused. Kui need jõud saavad ühel päeval Pakistanis võimule, on nende käpa all ka riigi sadakond kasutusvalmis tuumarelva.
Pakistani mõjukas sõjaväejuhtkond mängib rahvusvahelises poliitikas kahtede kaartidega. Ühelt poolt võtavad nad meeleldi vastu USA sõjalise ja ka humanitaarabi. Samal ajal sallivad nad terroristide tegevust oma territooriumil, neid isegi salaja toetades ja rahastades. Pakistanile on tähtsaim, et Afganistanis ei moodustataks nende verivaenlase India suhtes sõbralikku valitsust.
Mida lähemale jõuab USA vägede väljatõmbumine, seda tähtsam on kindlustada, et Afganistanis võimu juurde saavad jõud on Pakistanile tänulikud. Kuidas läheb Afganistani rahval, see naabrit suuremat ei huvita.
Al-Qaeda ja selle liitlased otsivad praegusel ajal uusi võitlejaid, kes ei vajaks USAsse reisimiseks viisat. Kanadalased, britid ja sakslased on lemmikud, aga samuti on kõva valuuta Norra, Taani või Rootsi pass. Pakistani mägilaagrites koolitatakse uustulnukaid põhimõttel «üks mees, üks pomm».
Ametliku teate järgi alustab USA järkjärgulist vägede välja viimist Afganistanist selle aasta juulis.
See siht pandi omal ajal paika USA 2012. aasta presidendivalimistele mõeldes, ent vaevalt enne, kui tegu on tehtud, tegelikult Afganistanist lahkutakse. Läänemaailm peab Afganistanis kaitsesõda.
Selles osaleb ka Soome ning meie ülesanne on väga hästi kooskõlas me endi vastu suunatud terroriohuga, mis, tõsi küll, on mitmete teiste maade kogemustega võrreldes väiksem.
Artikkel ilmus 24. jaanuaril Soome ajakirjas Apu. Postimees avaldab selle väljaande ja autori loal.