Türgi suursaadik Eestis Hayriye Kumaşcıoğlu Postimehe ajakirjanikule intervjuud andmas

FOTO: Raul Mee

Vastulause artiklile «Türgi hääbuv õigusriiklus» (Rait Maruste, PM 1.08).

Kõigepealt tahaksin meelde tuletada, et see, mis 15. juulil 2016 Türgis aset leidis, ei olnud (Rait Maruste sõnastuses tavalise sündmusega võrreldav) «poliitiline maavärin», vaid kohutav ja verine riigipöördekatse, mille käigus hukkus sadu inimesi ja tuhanded said haavata ning mis õnnestumise korral oleks meie riigi tõuganud suurde kaosesse, võimalik, et lausa kodusõtta. See riigipöördekatse oli otseselt suunatud põhiseadusliku korra ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete vastu ning nurjus tänu Türgi rahvale, kes – hoolimata oma poliitilistest vaadetest või ühiskondlikust seisundist – tuli tänavatele ja oma eluga riskides riigipöörajatele vastu astus, näidates niimoodi üles oma tugevat pühendumust demokraatiale.

Kui pärast riigipöördekatset sai selgeks, et selle taga oli meie riigi julgeolekut ohustav Fetullah Güleni terroristlik organisatsioon (FETÖ), kuulutas Türgi parlament 90 päevaks välja erakorralise seisukorra, et FETÖ vastu tõhusalt võidelda ning riigipöördekatse eest vastutavad isikud võimalikult kiiresti kohtu ette tuua. Erakorraline seisukord kehtestati vastavalt meie põhiseadusele ning kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustustega. Erakorralise seisukorra kehtestamine riigisisest julgeolekut ähvardava ohu korral on lubatud rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide, sealhulgas Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel. Seda võimalust on kasutanud ka Prantsusmaa ja Ukraina. Türgi valitsus on korduvalt selgitanud, et erakorralise seisukorra raames piirdutakse riigipöördekatsega seotud küsimustega, peetakse kinni õigusriigi põhimõtetest ning see ei mõjuta põhiõigusi ja -vabadusi.

Türgi teavitas Euroopa Nõukogu, et vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 15 on riigis kehtestatud erakorraline seisukord ja seega võidakse kohaldada meetmeid, millega Türgi teatud ulatuses taganeb konventsiooniga võetud kohustustest. Taganemisõiguse kasutamine ei tähenda õiguste peatamist, vaid teatud tingimustel teatavate õiguste kasutamise piiramist. Seniajani on õigust taganeda konventsiooniga võetud kohustustest kasutanud kaheksa riiki (Albaania, Armeenia, Gruusia, Iirimaa, Kreeka, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Türgi). Loomulikult säilib seejuures Euroopa Inimõiguste Kohtu õigus teha järelevalvet kogu ajavahemiku vältel. Ja mis puudutab Maruste artiklis näiteks toodud 1996. aasta kohtuotsust Aksoy vs Türgi, siis samasugused otsused on kohus langetanud ka Kreeka, Iirimaa ja Suurbritannia suhtes. Need otsused sündisid kohtule kõnesolevate riikide vastu esitatud hagide tulemusena.

Praegu ei ole erakorralise seisukorra abinõude kohta Türgi vastu esitatud ühtegi kaebust ega hagi. Kui selline kaebus peaks tulema, võib Euroopa Inimõiguste Kohus takistamatult uurimist alustada. Veelgi enam, ka dekreedi KHK/667 järgi võetavate meetmete suhtes on tagatud õiguskaitsevahendid, sealhulgas üksikisiku õigus pöörduda konstitutsioonikohtusse.

Mul on kurb näha, kuidas härra Maruste eelarvamustele tuginedes süüdistab kõhklematult Türgit kuritegudes, mida viimane pole toime pannud.

Hayriye Kumaşcıoğlu, Türgi Vabariigi suursaadik Eestis