Talis Bachmann: geneetika üllatab meid veel

Tuleb uurida juba kas või seepärast, et helged jõud valitseksid teadmiste ja tehnoloogiate üle, ütleb professor Talis Bachmann. Foto: Liis Treimann

Mis variandid inimliigil (info)mürast küllastunud maailmas hakkama saamiseks olla võiksid, räägib usutluses Sigrid Kõivule teadvuse probleemide uurimisele pühendunud Tartu Ülikooli professor Talis Bachmann, kes saab täna 60-aastaseks.

Kas teadvuse suure probleemi lahendus on juba paistmas?

Eks vahel ollakse optimistid, vahel mitte. Ei öelda, et toimumas oleks mõni suur avastus, mis oleks võrreldav geeni põhimõttelise struktuuri avastamisega. Andmeid üha täpsustatakse, kuid uued andmed toovad kaasa uusi probleeme, mis pahatihti pole eelmistest vähem keerulised. See on nagu eesli sörk, kes püüab napsata õuna, mida ratsanik tema ees kepiga hoiab.

Teadvuse olemus on endiselt suur probleem. Ühe ja sama ajuga inimene magab ja on ärkvel. Aga ühel juhul – vaikses unes – ei teadvusta ta midagi. Teisel juhul, isegi kui me silmad kinni paneme, me ikkagi kujutame ette ruumi, kuuleme. Nii et teadvuslik olek on päris raskesti mõistetav. Mis ajus ikkagi kvalitatiivselt muutub, kui see läheb mitteteadvuslikust seisundist üle teadvuslikku? Selle saladuse avastamise nimel töötavad paljud teadlased.

Aga suurele põnevale probleemile lisaks tuleb teha ka rutiinset uurimistööd, sest teadmata täpselt, kuidas aju teadvust tagab, saame ikkagi uurida reageeringute ja toimingute seaduspärasusi ja reegleid. Näiteks kui täpselt, kui kiiresti, mis tingimustel aju mingeid otsuseid vastu võtab. Või millest ta end kallutada laseb, kuidas emotsioonid tekivad.

Usun, et üks oluline läbimurre tuleb siis, kui õpitakse ajukuvamisel registreeritud signaale väga täpselt tõlgendama. Ilmselt saab see olema suure töömahuga protsess, mida arvutiteta edukalt teha ei saa. Need tulevased algoritmid aitavad ajukuva info tõlkida inimese mõtete, seisundite ja kavatsuste keelde.

Aju protsesside kuvandeid uurivad spetsialistid on praegu nagu kaks nädalat hiina keelt õppinud inimesed, kes mõnda märki teavad, oskavad natuke midagi öelda, aga ülejäänu on müstika. Ent põhimõttelistelt on nad varsti võimelised seda teksti juba vabalt lugema. Ajukuvas võib olla juba kogu vajalik info sees, aga veel ei osata seda tõlgendada.

Kas see tähendab, et varsti suudetakse inimeste mõtteid lugeda?

Ei. See tähendab ikkagi seadmete kasutamist ja katsealuse vabatahtlikku osalemist. Ma ei usu, et näiteks mobiiltelefonidesse integreeritud tehnoloogia abil hakkaks eales keegi mõtete lugemisega tegelema. See eeldaks tohutut hulka infotöötlust. Pealegi võivad kaose ja juhuse mõjud olla selles kõiges liiga suured.

Aga ma arvan hoopis, et geneetikal on meile palju üllatusi varuks. Geneetika on üha rohkem seotud psühholoogiliste isiksusuuringutega, inimeste suhtlusringide uuringutega, ajaloouuringutega, terviseuuringutest rääkimata.

«Genoomimaastiku» mõõtmine läheb aina täpsemaks ja kiiremaks. Veidi veel ja ühe inimese geenistruktuuri väljaprint muutub üsna odavaks ja usaldusväärseks. Aga mida see kõik tähendab, see saabki olema üllatus, eriti mis puutub neurogeneetikasse.

Näiteks kas on võimalik, et juba sünnipäraselt on ette antud kindlad ajuarengu programmid ja sellest tulenevalt ka mõned sellised inimese psüühika individuaalsed erisused, mida on peetud eelkõige kasvatuse, õppimise ja hariduse tulemiks. Või et kas inimese geenikoodi järgi võib ennustada tema tõenäolisi valikuid ja käitumist. Eks selliseid avastusi veidi juba ka on.

Näiteks see, et inimese välimuse ja temperamendi vahel on seosed. Kunagi arvati, et inimese iseloom peitub välimuses. Siis heideti see üle parda kui ebateadus. Viimasel kümnel aastal on aga jälle hakanud tulema tõendeid, mis näitavad, et päris ebateadus see ei ole. Kuid neid uurimusi on veel vähe, et midagi kindlat öelda.

Kas uuem teadus tõestab ära, et näiteks suurte kõrvadega inimesed on ihned?

Ei, midagi sellist ilmselt mitte. Kõik see, mida omistatakse üksiktunnustele – väikestele silmadele, kitsastele huultele jne –, pole endiselt kinnitust leidnud. Küll on aga leitud seoseid tunnuste kombinatsioonide ja inimese psühholoogiliste omaduste vahel.

Tuleb välja, et nende tunnuste põhjal suudavad inimesed intuitiivselt eristada teiste inimeste iseloomu. Mitte täielikult, kuid ikkagi juhuslikust suurema tõenäosusega. Need on kuidagi peidus näo konfiguratsioonis, ent kuidas inimene selle hinnangu annab, seda me jällegi täpselt ei tea.

See on tegelikult väga sensitiivne valdkond, sest see on suure rakenduspotentsiaaliga nii poliitikas, partnerivalikus, igapäevatöös kui ka äris. Samuti hakatakse seda kohe seostama inimeste «kastidesse» paigutamisega, kes milleks kõlbab. See võib kaasa tuua soovi maast madalast valida tublisid sportlasi, teadlasi, väejuhte. Me ei tea, milleni nii ühel hetkel jõuame.

Nende teemade uurimata jätmine oleks nagu põõsasse pugemine, arvestamata, et mina poen küll põõsasse, aga teised jätkavad. Aga võib-olla on nende teiste moraalsed kaalutlused küsitavamad?

Tuleb uurida juba kas või seepärast, et helged jõud valitseksid teadmiste ja tehnoloogiate üle.
Sada aastat tagasi uuriti pooljuhte ja tehti midagi geneetikas, ent reaalsetest rakendustest oli see väga kaugel. Aga nüüd ei kujuta me ette maailma ilma mikrokiipideta või meditsiini ilma moodsa geneetikata. Ilmselt tuleb ka minu valdkonna massiline väljund praktikasse kümnete, aga võib-olla isegi alles sadade aastate pärast.

Nii et te olete leppinud, et teete ära tohutu eeltöö, aga Nobeli preemia saab keegi teine, kas või mõni teie õpilane?

Oo jaa. Pealegi, Nobeli preemia saamise tõenäosus on Eestis äärmiselt väike. Vähemalt selles valdkonnas saab selle tõenäolisemalt mõni Saksamaa, Inglismaa, Ameerika või Hollandi teaduskeskus, kus on palju raha, palju erinevaid spetsialiste, võimas sünergia.

Maailm, öeldakse,  muutuvat tohutu kiirusega, infoküllusest on saamas juba müra. Kuidas see inimest mõjutab?

Kindlasti mõjutab. Müra üldmõiste alla käib mitmeid asju. Müra otseses mõttes on infovaene kaootiline helifoon (või nähtav sisutu sigrimigri). See mõjub, tõstab aju üldaktivatsiooni, võib ka stressi suurendada.

Teine on organiseeritud müra: valimisplakatid, reklaam, tähendust omavad hõiked, mida inimene tõlgendab informatsioonina. Aga kui infot on palju, ent see on ebavajalik, on samuti tegemist müraga. Nii üks kui teine koormab psüühikat. Küsimus on, kas inimesed, eriti noorem põlvkond, on sellega juba ära harjunud. Ma arvan, et suur osa inimesi siiski tahaks, et igasugust müra oleks vähem.

Võib-olla tulevad ühel hetkel uued geneetiliselt suunitletud psühholoogia andmed, millest hakkab ilmnema, et mõned geneetilised kombinatsioonid on paremini sobivad uude maailma, kus lisaks mittehäirivale infomürale ja -rohkusele on ka sobivad töö- ja suhtlusstiilid absoluutselt erinevad.

Töötatakse kodus, ollakse võrgu kaudu kontaktis umbes 20 inimesega, hüpeldakse ühelt tegevuselt teisele ja jälle tagasi. Kui mingi inimese uus «alamliik» sellega hästi hakkama saab ja seda isegi naudib – siis nii ongi.

Lugesin, et Jaapanis on järjest rohkem selliseid inimesi, kes elavad mõneruutmeetrises ruumis, aastas paar korda käivad väljas, aga on võrgus kogu aeg ja suhtlevad maailmaga sealt. Põhiliselt istuvad paigal.

Kujutame nüüd ette inimest saja aasta pärast: tal on tohutult hea tähelepanu jagamise võime, ta sööb surrogaattoitu ja suhtleb vahendatult virtuaalmaailmas. Paraku ta küll liigub füüsiliselt väga vähe. Mina siiski arvan, et hüpertrofeerunud, mürataluva ja siia-sinna tähelepanu hüpitava ajuga, aga nõdra kehaga subjekt sureb välja.

Kuidas see maailmapilti mõjutada võib?

Inimliik on kujunenud tuhandete aastate jooksul ja muutused on olnud väga aeglased. Meie geneetika, meie aju, meie närvisüsteem on suutnud sellele mõistliku ajaga reageerida.

Praegused muutused on aga nii kiired, et kas me ikka jõuame kohaneda? Põlvkondade vahetus nii sotsiaalses kui geneetilises mõttes on tunduvalt aeglasem võrreldes tehnoloogiliste põlvkondade vahetusega. Inforohkus ja võimalused mugavalt mitmekesist infot saada ei korva infostressi ja desinformatsiooni rohkust.

Aga ma pole ka enam üliõpilane, nii et võib-olla kardan liialt. Kui sama küsimus esitada mõnele nooremale inimesele, siis ilmselt arvab ta teisiti.

Aga kas meie võrratu kohanemisvõime meid ei aita?

Sellele võib muidugi loota. Aga mõned protsessid võivad olla ka pöördumatud. Kui on tegemist sellise pöördumatu protsessiga, mis hakkab inimliiki ähvardama ja tagasiteed enam ei ole, võib hind sellise eksperimendi eest osutuda liiga kõrgeks.

See elustiil hakkab lõpuks meie bioloogilist reprodutseerimisvõimet ja närvisüsteemi taluvust sedavõrd ruineerima, et negatiivsete tagajärgede hulk ületab positiivsete oma. Ühel hetkel tekivad käärid tehnoloogiliste võimaluste ja inimliigi taluvuse vahel.

Keegi ei suuda ju sedagi ennustada, mida loodus teeb. Ühed ütlevad, et ilma- ja keskkonnatingimuste muutumine on normaalne protsess, teised ütlevad, et inimteguri mõjul need protsessid kiirenevad liigtempos.

Võime ühel hetkel olla ka sellises paradoksaal­ses olukorras, kus tehnoloogia on tipptasemel, kiire, efektiivne, paindlik, kuid meie keskkonnatingimused muudavad selle naeruväärseks ja mõttetuks, sest enamik inimesi peab jälle hakkama rändama, kaevama, toitu otsima.

Teine oht, mida ma näen, on see, et unifitseerunud kommunikatsioonivõrgustiku tingimustes muutuvad alguses suhtlusstiilid, seejärel juba mõtted sarnaseks. Edasi lähevad kogu psüühika ja teadvus üheülbaliseks.

Loovus ja uue loomise võime taan­duvad tühisele väikesele vormilisele erinevusele. Optimistid muidugi ütlevad, et kui informatsiooni on rohkem, on ka kombinatsioone rohkem. See võib olla jällegi tasakaalustaja, sest infohulk ja selle kiire kättesaadavus loovad võimaluse seni mitte kasutatud kombinatsioonideks ja seosteks.

Absoluutselt loov ei ole keegi. Ikkagi tuginetakse varem kuuldule, loetule, nähtule, kujunditele, sõnadele, mõistetele. Neid omavahel kombineerides avaldubki loovus.

Siiski, minule näitab kunsti ja kultuuri areng praegu seda, et sügava tippmeisterlikkuse osakaal väheneb. See on see käsitööoskus, mida varem õpiti aastakümneid, kuni jõuti tõeliste oskusteni. Nüüd hakatakse loovust näitama juba tehnikate ja meisterlikkuseni jõudmata. Loovust ei kanna meisterlikkus. See on massiühiskonna ja virtuaalse pealiskaudsuse mõju.

Elu ja mõned raamatuist

•    Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kognitiivse ja õiguspsühholoogia professor.

•    Sündinud Tartus 1951. aastal.

•    Kaitsnud kaks dr. phil. taseme teaduskraadi (psühholoogia 1979 ja psühhofüsioloogia 1989).

•    Kolm teaduspreemiat: Avatud Eesti Fondi publikatsioonipreemia (1995) ja kaks Eesti Vabariigi teaduspreemiat sotsiaalteadustes (2001 ja 2006).

Ta on avaldanud umbes 200 teadustööd, tema sulest on ilmunud 16 raamatut, nende seas:

•    «Imetabane taju» (1989, kaasautor Jaan Huik)

•    «Reklaamipsühholoogia» (1994)

•    «Psühholoogia alused» (2008, kaasautor Rait Maruste)

•    «Tähelepanu ja teadvus» (2009, kaasautor Jaan Aru)

•    «Keha ja tema isiksus: Psühholoogiline antropoloogia füüsilise isiksuse uurimismail» (2010)