Kuigi Euroopa Investeerimispanga eksperdirühmal oli lõppraportis Eesti Rahva Muuseumi projektile üht-teist ette heita, ei ole mõningad kriitikanooled veel põhjuseks, et plaani oluliselt muutma hakata.
Juhtkiri: kui Louvre asuks Shanghais
Analüüs, mis võib olla küll väga pädev üldises plaanis, saab hoopis teise tähenduse, kui see asetada Eesti konteksti. See on aga asi, mida siinseid olusid põhjalikult tundmata teha ei saa.
Hoone enda projekti ja planeeritavat külastajatearvu kritiseerivatele märkustele lisaks on lõppraportis üht-teist kirjas ka selle asukoha kohta. Nimelt leiab raport, et hoone leiaks palju enam aktiivset külastamist, kui selle asukoht oleks Tartu asemel Tallinnas.
Tartu peamiseks puuduseks tuuakse kaugust pealinnast – muuseumikülastajate arvu puhul mängib nende hinnangul olulist rolli see, et sõit sinna ei võtaks enam kui ühe tunni. 2,5-tunnine teekond, mis Tartut Tallinnast eraldab, kärbib aga oluliselt lootusi külastajate rohkusele.
Kuid on selge, et Eesti Rahva Muuseumi puhul ei saa lähtuda ainult neist kriteeriumidest. Sama hästi võiks küsida, miks asub Louvre Pariisis ja mitte Shanghais, kus selle külastatavus oleks mitu korda suurem. Sellel on omad põhjused, mis kaaluvad üles kui tahes suure külastatavuse.
ERMi koht Tartus. Traditsioon on see, mida see muuseum endas kannab, ja traditsioon on ka see, mis seda Tartus hoiab.
Tõsi, Tallinnas ümbritseks muuseumi enam sarnaseid asutusi, mis muusemi sobivasse konteksti asetaks ja sellega ka ERMi olulisust rõhutaks. Kuid taas on püütud probleemi lahendada valest otsast. Selle asemel et harvendada Tartu kultuuriasutuste kontsentratsiooni veelgi, tuleks seda hoopis tihendada, või vähemalt luua eeldused selleks, et neid saaks tulevikus enam tekkida.
Seetõttu mõjub veidrana ka soovitus piirduda esialgu poole hoone ehitamisega. Hoone erinevad osad on planeeritud täitma ka kultuurikeskuse funktsiooni – et klassil või perel jätkuks seal tegevust kogu päevaks, just selleks, et ka kaugemal asuvasse muuseumisse kindlasti külastajaid jaguks.
Kuid tuleb silmas pidada, et komisjoni ülesanne ei olnud hinnata, vaid näidata kätte muuseumiprojekti nõrgad kohad, et neid Euroopast raha küsimisel arvesse saaks võtta.
On selge, et osa neist soovitustest on sellised, mida on tark silmas pidada. Kuid on ka selge, et ükski välisekspert ei saa anda hinnangut selle kohta, mida vaid siinne elanik, siinse ajaloo ja eluoluga kursis olev inimene hinnata oskab.
Lõplik lahendus ei saa olla lahutatud sellest, mida me ise ERMina näha tahame.