Maret Maripuu: kust läheb piir töökasvatuse ja lapstööjõu ärakasutamise vahel?

Vasula rühmas töötavad malevlased. Esiplaanil Mari Krüüner. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Töötamise positiivset mõju lastele ei tasu alahinnata. Küll aga tuleb silmas pidada, et nad vajavad täisealisest töötajast enam juhendamist, kirjutab Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu. 

Eestlane on tööusku. Nädalalõpp ja puhkus loetakse siis kordaläinuks, kui on kõvasti tööd tehtud. Isegi meie rahvusliku kirjanduspärandi läbiv joon on töörügamine. Kuigi töö on nii oluline Eesti rahvusliku olemise ja eneseteadvuse koostisosa, julgeme juba selle grotesksuse üle naerdagi, olgu selleks Jaak Printsi «Kodumaa karjed NO45 lavastuses või Andrus Kivirähki «Eesti matus».

Laste ja noorte tööst rääkides läheb asi keerulisemaks, sest arusaamu sellest on seinast seina. Kui paljajalu kevadises kastes jooksvates karjalastes on veel killuke romantikatki, siis Oliver Twisti ja tema eakaaslaste kujutamine vabrikutes ja kaevandustes pisikesest peale tööd rabamas on meie jaoks jõhkruse võrdpilt. Sotsiaalmeedias jagatakse õudusega pilte kiirmoekettide kalduvusest tänapäevalgi Aasias lapstööjõudu kasutada. Elame ühiskonnas, kus sellised praktikad on karjuvas vastuolus meie arenguga ning laste töötamisele on seatud ranged piirangud. Meie arusaama kohaselt on laste kõige tähtsam töö õppimine, et nad saaksid kasvada ja areneda, et nende eluiga oleks pikk ja nad saaksid selleks, kelleks nad tahavad saada.

Kas alaealiste töötamise piirangud on õigustatud?

Nagu ikka, võib juhtuda, et pendel ühest äärmusest teise kaldub. Pea iga kevad tõstatatakse küsimus, kas alaealiste töötamise piirangud on ikka õigustatud. Ikka soovitakse, et lapsed saaksid ja võiksid rohkem tööd teha. Tihti kuuleme vanemate põlvkondade argumente, et küll meie omal ajal ikka vihtusime tööd teha ning kuidas vaatamata hommikust peale peedipõllul kõplamisele meiega midagi ei juhtunud. Rääkimata siis igakevadisest meeldetuletusest, et lehepoisist võib saada miljonär.

Kindlasti on oma tõetera väites, et harjumus töötada ja tööd väärtustada peab juurduma juba lapseeas. Töötegemise usku rahvana oleme igati selle poolt, et ka alaealistel peab olema võimalus teenida omaenese raha, ja me teame, et lapsepõlves kujunenud tööharjumus on meie kultuuris täisväärtusliku sotsialiseerumise oluline osa.

Teisalt tuleb aga vaadata otsa praegusele töökeskkonna olukorrale Eestis. Eelmisel aastal kasvas raskete tööõnnetuste arv aastaga 7 protsenti, oma elu kaotas tööd tehes 16 inimest. Ka selle aasta esimeses kvartalis kasvas tööõnnetuste arv. 35 protsenti kõigist tööõnnetustest juhtub töötajatega, kes on tööl olnud alla aasta. Need on nii noored, vastselt tööelu alustanud inimesed, kui ka need, kes vahetanud töökohta ja töövõtted uuel kohal pole veel selgeks saanud. Töötajate väljaõpe ja juhendamine on ülimalt olulised, aga paraku jäävad need sageli tegemata.

Alaealine töötaja vajab juhendamist

Alaealiste juhendamisele ja väljaõpetamisele tuleb aga palju rohkem tähelepanu pöörata, sest neil pole varasemat töökogemust ega ka piisavat ettenägelikkust ohtude hindamisel. Tööinspektsiooni statistika näitab, et viimase viie aasta jooksul on meil alaealistega juhtunud 51 tööõnnetust, millest üks lõppes surmaga. Enamasti on tegu luumurdude, aga ka amputeerimistega. Nii mõnigi õnnetus võinuks olla olemata, kui oleks suuremat rõhku pandud väljaõppele ja tööohutusele.

Alaealise töölevõtmine on tööandja jaoks märksa vastutusrikkam kui juba täisealise inimese palkamine. Samas on riigikohus ühes eelmise aasta lahendis rõhutanud, et tööandja ei ole sotsiaalasutuse rollis, seega ei saa panna tööandja õlule kõiki neid kohustusi, mida peaksid täitma vanemad ja kool.

Näiteks oleme saanud kirja lapsevanemalt, kes kaebas, et tema lapse ajalehepoisi töö on füüsiliselt liiga raske, olles unustanud, et ta ise oli andnud nõusoleku oma lapsel seda tööd teha. Põhimõtteliselt on aga selge, et lapsi tuleb kaitsta ka neil juhtudel, kui lapsevanemad seda ei tee või oska.

Töökasvatus peaks olema hariduse üks osa, mis on integreeritud õppeprogrammi ja esimesed teadmised tööohutusest peaksid tulema lisaks kodule ka koolist. Samas on koole, kus õpetaja tahaks tööõpetuse tunnis õpetada lastele, kuidas kasutada konkreetseks tööks (näiteks puutööks) vajalikke isikukaitsevahendeid, kuid koolil ei ole lihtsalt raha nende soetamiseks. Lastele jääb õpetamata oluline oskus, kuidas ennast töötamisel kaitsta.

Alaealiste töö tähtsust ei saa alahinnata: alates töökogemusest ja tööoskusest lõpetades töötamise moraalse väärtusega. Ka taskuraha kulub marjaks ära. Esimese töökoha mälestustest ja muljetest oleneb tulevikus paljugi – suhtumine töösse, kohustustesse, kaaslastesse ja tööandjatesse. Kui me tahame üles ehitada teadmistepõhist Eestit, peaks alaealise esmaseks kohustuseks aga jääma siiski õppimine.