Ajalehtede esikaaned pärast Nice'i terrorirünnakut

FOTO: SCANPIX

Möödunud nädalal teatasid paljud prantsuse meediaväljaanded eesotsas maineka päevalehega Le Monde, et terroristide postuumse ülistamise vältimiseks ei avaldata nende väljaandes enam ründajate fotosid. Terrorirühmituste propagandadokumentide avaldamisest oli loobutud juba varem, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.

Olukorras, kus terroristid ise peavad terroriaktide ulatuslikke meediakajastusi hukkunute arvust olulisemaks, on prantsuse meediaväljaannete sammu näol tegemist tänuväärse eeskujuga.

Ülemaailmset Terrorismi Andmebaasi tuleb viimasel ajal eriti sageli täiendada. Praegu koondab see andmebaas infot aastatel 1970-2015 toimunud enam kui 150 000 terrorirünnaku kohta, mis on toimunud 189 eri riigis. Andmebaasist nähtub, et terrorirünnakute sagedus on dramaatiliselt tõusnud just viimasel kümnel aastal ja näiteks ainuüksi 2012. aastal hukkus terrorirünnakutes enam kui 15 000 inimest.

Uuringutest nähtub, et lisaks arvukatele hukkunutele toovad terroriaktid ühiskonnas kaasa veel täiendava teisese kadude laine. Muuhulgas on leitud selgeid seoseid terroriaktide ja välisinvesteeringute languse, või piirkonda tabanud rahvusvahelise kaubanduse ja turismitööstuste allakäigu vahel. Kõigis neis terrorismiga seonduvates kadudes on aga hakatud süüdistama meediat, täpsemini terrorirünnakutele järgnevat meediakajastust.

Vere ja trükimusta nõiaring

Terrorirünnakute meediakajastusi ja nende kajastuste võimalikke mõjusid on teadlased uurinud juba aastakümneid. Uurijad on oma seisukohtades üsna üksmeelsed, väites, et terroriorganisatsioonid hindavad rünnakute edu mitte nendes hukkunute arvu, vaid saadud meediakajastuse ulatuse järgi. Mida ohtramalt on meedia toimunud rünnakuid kajastanud, mida enam on näidatud videoklippe ja fotosid sündmuspaikadest ja mida enam on avaldatud uudiseid terroriakti toimepanijate ning kannatanute kohta, seda kordaläinumaks terrorirühmitus enda tegevust hindab.

Näiteks väidavad terroriaktide meediakajastusi analüüsinud Melnick ja Eldor küüniliselt, et terroriorganisatsioonile osaks saav tasuta meediakajastus on oma ulatuses võrreldav suurkorporatsioonide reklaamieelarvetega. Õigupoolest tõdevad uurijad, et terrorismist on saanud tänapäeva maailmas edukas kommunikatsiooni strateegia vorm, omamoodi võigas vere ja trükimusta nõiaring.

Columbia ülikooli poliitikauuringute õppejõud Brigitte Nacos leiab, et laialdased meediakajastused on terrorirühmituste jaoks hädavajalikud eelkõige neljal põhjusel.

Esiteks on terroriorganisatsioonide üks peamine eesmärk tõsta kogu maailma teadlikkust oma organisatsiooni ja selle tegevuse ning motiivide kohta. Ehk meediakajastuste abil saavad terrorirühmitused tõmmata tähelepanu enda pikaajalisematele eesmärkidele; levitada enda poliitilist või religioosset sõnumit võimalikult mastaapselt ning seeläbi pälvida ka võimalikult paljude potentsiaalsete poolehoidjate tähelepanu. Näiteks professor Ayla Schelby uuringutest nähtub, et nii USA kui Euroopa meediaväljaannete terrorirünnakute kajastused vahendasid andnud järgijatele uusi potentsiaalseid rünnakuideid.

Lisaks eeltoodule on terrorirühmituste eesmärk külvata elanikkonnas võimalikult laialdaselt hirmu ja paanikat. Terrorirünnakute pidevad, ülimalt dramaatilised ja emotsionaalsed kajastused kahtlemata aitavad auditooriumi hulgas seda hirmu ja õudu tekitada ning mida enam on rünnakuid, seda sügavamalt taoline hirm elanikkonna hulgas juurdub. Näiteks möödunud aastal korraldatud Maailma Väärtusuuringu kohaselt kardavad inimesed üle kogu maailma hoopis enam võimalikke terrorirünnakuid kui näiteks enda töökoha kaotust või sõda.

Siinkohal on aga paslik lisada, et aastate eest ei kajastanud meediaorganisatsioonid kaugeltki mitte kõiki terrorirünnakuid, mis maailmas aset leidsid. Näiteks Gabriel Weinmanni ja Conrad Winni empiirilisest analüüsist, mis vaatles aastatel 1968-1986 toimunud terrorirünnakute meediakajastusi, nähtub, et ajalehtedes leidis toona kajastamist vaid kolmandik toimunud rünnakutest, teleuudiste puhul oli kajastuste ja terroriaktide suhe vaid üks kuuele.

Järgnenud kolmekümne aasta jooksul on olukord drastiliselt muutunud. Auditooriumi tähelepanu ja klikkide pärast võistlevad meediaorganisatsioonid ei kohku naljalt tagasi pea millegi ees, olgu tegemist ISISe propagandavideote või terrorirünnakute rekonstruktsioonide näitamisega. Viimastest aastatest on võimalik tuua omajagu näiteid selliste sündmuste või kajastuste kohta, mis on sotsiaalmeedia teenusepakkuja poolt (nt YouTube, Facebook) blokeeritud, kuid traditsiooniliste meediakanalite poolt enda kanalitel või veebis klikisaamise lootuses edasi levitatavad.

Terror kui etendus

Esimene terroriakt, mis tänu ulatuslikule meediakajastusele eriti selgelt ja sügavalt inimeste teadvusesse jõudis, toimus 1972. aasta suvel Müncheni olümpiamängude ajal. Toonased olümpiamängud ja spordisangarid jäid täielikult 11 Iisraeli koondislasega toimunud traagiliste ja fataalse lõpuga sündmuste varju.

Müncheni sündmusi saatnud kajastus mõjus paljudele terroriorganisatsioonidele inspireerivalt. Õigupoolest nähtub Gabriel Weinmanni enam kui 6700 terrorirünnakule järgnenud meediakajastuste analüüsist ilmekalt, et terroriorganisatsioonid püüavad rünnakute planeerimisel (nt ohvrite, koha, ajastuse ja rünnaku vormi valikus) sageli lähtuda potentsiaalsest meediahuvist. Enamgi veel, nende vägagi strateegiliste ja läbimõeldud rünnakuplaanide valguses on terrorirühmituste hingeelu uurinud teadlased hakanud terrorirünnakutest rääkides kasutama selliseid väljendeid nagu «massi-meediavahendatud terror» või «terrori-teater».

Teatri metafoorist lähtuvalt on uurijad näiteks 9/11 rünnakutele viidanud kui Ameerika ja lääne avalikkusele suunatud «suurepärase koreograafiaga etendusele». «Etendusest», millest televisiooni, raadio, trükimeedia ja interneti vahendusel sai osa ei rohkem ega vähem kui kogu Ameerika (toonaste küsitluste tulemustel 99-100 protsenti ameeriklastest jälgis rünnakutele järgnenud meediakajastust). Osama bin Ladenist sai üleöö läänemaailma üks kõige kardetumaid ja vihatumaid inimesi. Aga üleöö sai ta paljude silmis endale külge ka kangelase, suure sangari ja iidoli oreooli.

Meediakajastus kui viitsütikuga pomm?

Paljud uurijad on püüdnud analüüsida, kas ja milliseid seoseid võib leida terroriaktile pühendatud meediakajastuse ja uute rünnakute vahel. Üks hiljutisemaid ja suuremaid sellekohaseid uuringuid (ilmunud 2015) on teinud Austraalia uurija Michael Jetter, kes võttis vaatluse alla kõikjal maailmas toimunud terrorirünnakud aastatest 1970-2012 ning nende rünnakute kajastuse New York Timesis.

Uuringu tulemused viitavad, et seos terroriaktidele pühendatud meediakajastuse ja uute terroriaktide vahel on selgelt olemas. Õigupoolest nähtub Jetteri uuringust, et üks täiendav lugu toimunust tõstab rünnakule järgneval nädalal uute rünnakute võimalikkuse potentsiaali 11-15 protsenti. See arv on Jetteri sõnul aga võrdeline ühe-kahe täiendava võimaliku inimohvriga.

Mis on sensatsiooni hind?

Loomulikult on ajakirjanduse üheks olulisemaks kohustuseks inimeste informeerimine. Ma usun, et Le Monde ja teised tema eeskujuga liitunud meediaväljaanded ei lakka seda kohustust kuidagi täitmast ka terrorirünnakute ajal. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda kohustust täiendatakse. Sensatsiooni-ja klikihimul on terroriaktide kajastamise puhul ilmselgelt oma hind. Ja me keegi – ei sisu loojad, selle levitajad või vaatajad – ei tohiks seda enda tegevusega kinni maksta.


Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.