Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/13/5615317t1h58ce.jpg)
Olen üllatunud, et mina, Tartu ülikoolis hariduse saanud matemaatik-informaatik, olen sunnitud mõnele humanitaarala inimesele meelde tuletama Eesti kultuurilugu, milles vägagi suurt osa on etendanud just aastal 1909 asutatud Eesti Rahva Muuseum (ERM), kirjutab Adres Jaeger.
Esimesel korral, 11. märtsil 2013, ajendas mind sõna võtma Andreas Trosseki lugu «Eesti kunst kui varjatud saladus» (PM AK, 9.03), milles häiris mind järgmine lause: «Ja siis me veel imestame, et keegi poliitikutest Eesti Kunstiakadeemia hoone kaitseks välja ei astunud, samas kui rahvusliku lennukompanii kahjumlik ülalpidamine või õllekappade ja käpikute jaoks riigi raha eest high-tech-muuseumi ehitamine asuvad teemadena väljaspool igasugust debativõimalust.»
Nüüd aga üllatas mind kogenud ajakirjaniku Vambola Paavo artikkel «Panime puusse» 26. juuli Postimehes, kus leidub järgmine lõik:
«Tallinna ja Tartu vahel pole kiirteed, turismibussid ei toimeta pealinna saabuvatelt kruiisilaevadelt Hiina, Jaapani ja USA turiste vaatama lapitekke, õllekappasid ja kirjavöösid. Vaevalt Eestisse saabujad seda soovivadki. Selle asemel läheb kruiisitaja Tallinna vanalinna, Lennusadamasse või Kumusse. Tartu on kauge ja jääb kohalikule külastajale.»
Paavo on ERMis kajastatava ampluaad võrreldes Trossekiga isegi laiendanud ja lisanud veel lapitekid ja kirjavööd!
Tuletaksin meelde, et kappade-käpikute-lapitekkide-kirjavööde kogujaks (etnograafia muuseumiks) degradeeriti suuri ja laialdasi kultuuriväärtusi vallanud Eesti Rahva Muuseum (ERM) nõukogude korra «viljastavate tingimuste» tõttu. Üks esimene selle võimu poolt eesti rahva kultuuriloo hävitamisel tehtud samm oligi just ERMi kui «kodanlik-natsionalistliku pesa» lammutamine. Selle rikkalikud kogud tassiti lihtsalt laiali, peamiselt just Tallinna muuseumidesse.
Minu isiklik mälestus Raadi lossis asunud ERMist pärineb aastast 1943 (olin siis seitsmeaastane). Külastasin seda koos vanematega, kellelt sain peale nähtu kuulda veel palju huvitavat. Meeles on suurepärane park ja järves peegelduv kaunis loss. Ekspositsiooni üldmulje meenutas küll pigem kunstimuuseumi kui kappade-käpikute väljapanekut. Ei kavatse siinkohal viimati nimetatuid halvustada, ju neidki kindlasti oli, samuti rahvariiete väljapanekuid jms. Muljetavaldav oli siiski just kunstiväljapanek, millele ka vanemad tähelepanu juhtisid.
Hakkasin isegi kahtlema, kas mu ammused muljed pole siiski petlikud. Lõin lahti «Eesti (mitte Nõukogude) entsüklopeedia» (Tartu, 1937) teise köite märksõna ERM alt, kust lugesin (lk 813): «kultuurilooline osak., asut. 1922, sisaldab näiteid vanemaist välismaade kunstiteostest, eriti aga balti ja eesti kunstnikkude töid, mis välja pandud seitsmes suures saalis. Kõrvaloleval fotol on toodud ka vaade eesti uuema kunsti saalile, kus näha mitmeidki tuntud taieseid.» Nii et mälu mind ei petnud.
Lõpetuseks tahaksin loota, et nii ERM ise kui ka kõiki temalt röövitud varasid omavad asutused hoolitseksid selle eest, et uue hoone avamiseks oleksid need koju tagasi toodud ja seal ka välja pandud. Näis, kas ERMi kõikide varade tagasisaamine Tallinnast osutub sama keeruliseks kui Tartu ülikooli varade kättesaamine Voronežist või lausa võimatuks.