Raivo Aeg

FOTO: Peeter Langovits

Viimaste nädalate terroritekuriteod Prantsusmaal ja Saksamaal on pannud inimesed Euroopas küsima, kas on üldse võimalust terroristidele ja nende jäljendajatele vastu astuda. Prantsusmaa peaminister on isegi välja öelnud, et tema riik vajab uut julgeolekustruktuuri. Ka Eestis on kostnud hääli, mis nõuavad suuremat panustamist sisejulgeolekusse, kirjutab riigikogu liige Raivo Aeg (IRL).

Kahtlemata on tugevatest politseijõududest, mille heaks riik on valmis ressursse kulutama, abi ning tänaval patrullivad relvastatud korrakaitsjad sisendavad turvatunnet, aga nendega liialdamine võib tekitada ka põhjendamatut ärevust ja ohutunnet.

Terroritegude tõkestamisel on kõige olulisem roll siiski ennetustegevusel ja varasemal informatsioonil. Kuigi mõned aastad tagasi plahvatas Stockholmi kesklinnas arvatava terroristi seljakotis olnud lõhkeseade, on Põhjamaad, samuti meie Eestis suutnud seni terroritegusid vältida.

Ära hoitud terroriaktidest on harva kuulda, siiski on neid palju rohkem kui toime pandud tegusid. Väga oluline on terrorismi tõkestamisel info saamine kuritegelike rühmituste loomise, sidemete ja tegevuse kohta kõige varasemas staadiumis. Selleks omakorda on vajalikud aktiivne jälitustegevus, agenditöö, infiltreerumine kurjategijate hulka ning teised julgeolekuasutuste jaoks tavapärased meetmed.

Hiljutisi terroritegusid on iseloomustanud «näiline üksikute huntide» tegevus, mis hiljem on osutunud siiski üsna pikalt planeeritud ettevõtmisteks, samuti on vastutuse terroritegude eest võtnud ISIS.

Tõepoolest, sotsiaalmeedia ja tehnoloogia arengu võimalusi arvestades võib tänapäeval nii radikaalsete kogukondade moodustumine kui ka kuritegude kavandamine aset leida virtuaalruumis, mis on eriteenistustele kahtlemata uus väljakutse. Siiski on täiesti omapäi tegutsevaid terroriste väga vähe, enamik neist on terroriorganisatsioonide ja -tegude planeerimisega ühel või teisel moel seotud – saanud sealt varasema väljaõppe, olnud seotud sotsiaalmeedia võrgustikes või saanud tuge muul moel.

Koostöö tõhustamine

Kui politseil on rahvusvahelise koostöö jaoks Interpol, Euroopas veel eraldi Europol, siis eriteenistused traditsiooniliselt oma infot ja oskusi nii laialt jagama ei kipu. Euroopa eriteenistustel on küll palju koostööformaate, kuid puudub keskne, Europoli-laadne teatud koordineerivat rolli omav organisatsioon. Julgeolekuasutuste töö korraldamine on riikide sügavalt suveräänne õigus. Kas peaks ja kas on vajalik teatud osa sellest loovutada, on raske küsimus.

Samas peab kogu Euroopa üha tõsisemalt mõtlema sammudele, mis aitavad ära hoida uusi terroritegude ohvreid. Olukorras, kus Euroopa Liidu riikidel sisepiirid praktiliselt puuduvad, kus meil on eeskätt majandus ja fiskaalvaldkonnas palju ühiseid regulatsioone, peame mõtlema ka, kuidas veelgi tõhustada piiriülest koostööd eri julgeolekuasutuste vahel ja otsustama, kas Euroopa Liit peaks vajama ka ühist tõsiseltvõetavat kaitsepoliitikat. Seda, kui raske on saavutada sarnaseid kokkuleppeid, on näidanud senine suhteliselt jõuetu ühistegevus Euroopasse saabuva põgenikevoo ohjeldamisel.

Senisest enam peame harjuma mõttega, et meie liikumis- ja isikuvabadused ei pruugi tulevikus olla enam endised. Kindlasti ei ole meil vaja politseiriiki – ühest küljest peab riik kaitsma ja austama isikute põhiõigusi ja -vabadusi, kuid veel olulisem on kaitsta inimeste elu ja tervist. Kust jookseb taluvuse piir piirangute sisseseadmisel, on väga palju sõltuvuses hetke julgeolekuohust.

Eestil on võimalus õppida teiste riikide vigadest ja astuda piisavalt vara samme radikaliseerumise ärahoidmiseks. Üheks eduteguriks on kindlasti sisserändajate lõimimine ühiskonda. Kibestunud inimene, kes pole ühiskonnas oma kohta leidnud, on radikaalsetele mõtetele viljakas pinnas. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida – kaitseministeeriumis mõned aastad tagasi tule avanud elus pettunud ja kibestunud kodanik tegi vägagi äärmusliku otsuse.

Inimeste ühiskonda lõimimise alal on meil piisavalt kogemust. Uusi põgenikke vastu võttes peame arvestama, mida Eesti riik peab eri tasanditel tegema ning kui suure põgenike hulgaga tegelemine ja lõimimine on meie ametkondadele jõukohane. Getostumise ja radikaalsusele vastuvõtlike kogukondade tekke ärahoidmisele aitab kaasa põgenike kohene tööhõive, õpingud ja võimalus oma eluga edasi liikuda. Eesti sotsiaaltoetused ei ole täna veel piisavad, et võimaldaks radikaalselt meelestatud isikutele mugavat äraelamist ja palju vaba aega terroritegude ette valmistamiseks.

Rändekriis, võitlus Daeshi ja teiste terrorirühmituste ning autoritaarsete režiimidega Lähis-Idas on lähiaastatel ja tõenäoliselt ka pikemas perspektiivis Euroopa ja kogu maailma jaoks peamine probleem. Peame tegema väga kaalutletud otsuseid, vaatama mitu sammu ette ja tegutsema aktiivselt selle nimel, et radikaalsus Eestis kanda kinnitada ei saaks.