Märt Väljataga: mida on maailm ja Eesti Iraagi sõjaga võitnud ja kaotanud?

Saddam Hussein veidi enne oma kukutamist 2003. aasta kevadel. Foto: SCANPIX

Esineb maagilist mõtlemist, mille järgi islami ja moslemite halvustamine oleks esimene samm terrorismist jagusaamisel, leiab Märt Väljataga Sirbis.

Valle-Sten Maiste: 6. VII tehti Londonis avalikuks nn John Chilcoti raport Iraagi sõtta mineku kohta. Märt Väljataga, võtsid omal ajal ajakirjanduses mitmel korral sõna Iraagi sõja vastu üldiselt ja konkreetsemalt Eesti osaluse vastu selles.* Mida on valitsusel ja meedial Chilcoti raportist õppida? Kuidas tollased õigustused praegu paistavad? Kas Eesti tollaste otsustajate tegevust peaks tagant­järele sama põhjalikult uurima? Mida on maailm ja Eesti Iraagi sõjaga võitnud ja kaotanud?

Chilcoti raport hõlmab 12 köidet ja 6250 lehekülge ning tunnen seda ainult ajakirjanduslike referaatide põhjal. Raporti tellis juba Gordon Browni valitsus 2009. aastal, et täiendada üldist rahulolematust äratanud Robin Butleri ülevaadet 2004. aastast. Lisaks on mitmeid põhjalikke ametlikke analüüse koostatud USAs: senati raport Iraaki puudutavate luureandmete kohta (2004), Iraagi uurimisgrupi ehk James Bakeri ja Lee Hamiltoni raport (2006) jt. Sellised avalikud enesekriitilised analüüsid on võimalikud tõesti vaid demokraatlikus ühiskonnas. Raske oleks ette kujutada, et NLKP poliitbüroo oleks tellinud ja avalikustanud hinnangu Afganistani sõja õppetundidele.

Kuid mälu on lühike ja lähiajalugu annab harva selgeid õppetunde. Loomulikult on arusaadav nende pahameel, kes algusest peale sõja vastu olid, selle põhjendusi läbi nägid ja selle eest mitmelt poolt sõimata said, samal ajal kui sõja vallapäästjad käivad suhteliselt häirimatult ringi. Paraku ei mõju retoorika laadis «eks ma juba ütlesin tookord …» igapäevaelus kuigi veetlevalt.

Kui minevikust midagi õpitakse, siis sageli hoopis valesid asju. Tegelikult leidub praegu neidki, kelle arvates polnud viga mitte Iraaki tungimine, vaid hoopis sealt väljatõmbumine. Seda heidetakse mõnikord ette Obamale, kuigi väljatõmbumise ajakava pani paika juba tema eelkäija. Ka Tony Blairi reaktsioon Chilcoti raportile näitab, et vigadest õppimisele palju loota ei maksa. Blair teatas kohe pärast esmast vapustust, et kui ta peaks uuesti otsustama, toimiks ta täpselt samaviisi. Ka pärast Chilcoti raportit küsitletud Eesti poliitikud, kes olid otsustamise juures tollal (Siim Kallas, Margus Hanson) või on seda praegu (Hannes Hanso), ei taha viga tunnistada. Otsene seos sõtta minekuga oli ka veel Kristiina Ojulandil, tollasel keskerakondlasel Sven Mikseril, Juhan Partsil jt. Küsitluste põhjal oli napp enamus eestlastest 2006. aastal Iraagi okupatsioonis osalemise vastu. Sõjas osalemist soovis ikkagi eelkõige poliitiline eliit, kes peab ennast tõenäoliselt ettenägelikumaks ja arvab paremini teadvat, mis Eesti riigile ja rahvale hea on.

Lähiajaloolist huvi võiksid kindlasti pakkuda detailid, kuidas Eesti Iraagi sõtta astus. Üks esimesi samme oli nn Vilniuse grupi ühisavaldus 6. veebruaril 2003, millele andis allkirja Siim Kallas. Pole selge, kas tal selleks ilma riigikogu ja presidendiga konsulteerimata täielik voli oli. Aga vähemalt tagantjärele sai ta oma sammule kõigi erakondade kas või vaikiva toetuse. Vilniuse deklaratsioonile oli 30. jaanuaril eelnenud kaheksa riigi kiri, mis avaldas USA sõjapoliitikale ettevaatlikumat toetust. Nii et Eesti allkiri Vilniuse deklaratsioonil pigem kinnitas üleeuroopalise ühtsuse puudumist ega põhjustanud otseselt lõhesid Euroopa sees. Seega oli Jacques Chiraci meeldejääv lause – «nad lasksid käest võimaluse vaikida» – pigem emotsionaalne nähvamine. Kuid Vilniuse deklaratsiooni allkirjastajatest keeldusid Sloveenia ja Horvaatia hiljem sõttaminekut heaks kiitmast.

Iraagi sõja alustamise seletuseks on pakutud igasuguseid argumente, nii ametlik-idealistlikke kui konspiratsioonilis-küünilisi. Võiks välja tuua neli. Ametlikult mindi kukutama diktaatorit ja levitama demokraatiat ning Saddam Husseini süüdistati (enam-vähem) alusetult massihävitusrelvade omamises ja terrorismi toetamises. Sõttamineku taga on nähtud ka tollal mõjukate neokonservatiivsete ringkondade soovi joonistada ümber Lähis-Ida kaart, et tekitada Iisraeli riigile sõbralikum naabrus. Henry Kissinger põhjendas algul sõja vajalikkust lihtsalt sellega, et pärast 11. septembri terroriakti poleks suurriik saanud rahulikult paigal istuda. Oma tõsiseltvõetavuse ja hirmuäratavuse tõestuseks pidi ta maksku mis maksab, kellega tahes ja mis ettekäändega sõda alustama. Ja kõige küünilisem seletus põhjendab sõda puhtalt energiamajanduslike huvidega, sooviga saada kontrolli alla Iraagi naftavarud.

Viimast seletust ma eriti ei usu, kombinatsioon esimesest kolmest on veenvam. Eesti sõttamineku õigustuseks mängitati ametlikult küll ka demokraatia levitamise argumendiga, kuid enamasti tunnistati siiski otsekohesemalt, et Iraagis osalemine on vajalik USA toetuse pälvimiseks Venemaa vastu.

Iraagi avantüür saavutas tõesti Saddam Husseini ja baathistide võimult kõrvaldamise. USA kaotas sõjas neli ja pool tuhat meest, Suurbritannia ligi 200, iraaklasi hukkus paarsada tuhat. USA ja rahvusvahelise õiguse ülemaailmne autoriteet said rängalt kannatada, mis võis omakorda julgustada Putini hilisemaid avantüüre. Kõige valusam ja pikaajalisem tagajärg on olnud islamiterrorismi tõus. Aga võib-olla kiirendas sõda lihtsalt latentseid protsesse: niihästi Venemaa agressiivsust kui ka islamismi poliitilisi ambitsioone.

Tulude ja kulude inventuuri tasuks üritada ka Eesti puhul. Kaotuste poolele kuuluvad muidugi 2 sõjas langenut ja 18 haavatut. Võib-olla leevendab kibedust teadmine, et tegu oli professionaalsete, enam-vähem vabatahtlike sõjaväelastega. Siiski pole kindel, kas kõik need, kes 1990ndatel valisid sõjaväelase karjääri, tegid seda selleks, et panna elu kaalule kahtlase ürituse nimel Iraagis. Küllap nõudis Eesti kontingendi ülalpidamine ressursse, mida oleks saanud paremini rakendada rahumeelsel otstarbel. Suur oli peavoolu ajakirjanduse tõsiseltvõetavuse kaotus sõjale valimatu kaasa kiitmisega. Meenutagem Postimehe unustamatut juhtkirja «Vorst vorsti vastu» (10.12.2004), mis reageeris hüsteeriliselt ühele sõbralikult kriitilisele New York Timesi reportaažile.

Teisalt võidakse väita, et ilma käimata poleks me võib-olla NATOs ja Tapal poleks praegu USA sõdureid. See tundub kahtlane. Nt Iraagi sõja suhtes tõrges Sloveenia võeti samuti NATOsse. Ka pole kindel, kui palju USA-le lähevad korda meie toonased suhteliselt sümboolsed truuduseavaldused. Meenutagem, et Ukrainal oli Iraagis 1600 (18 ohvrit) ja Gruusial 2000 meest (hukkus 5). On ju USA valitsus vahetunud, riiki juhib president, kes on algusest peale kritiseerinud Iraagi-avantüüri. Ja kui järgmiseks presidendiks saab Donald Trump, kes on kriitiline USA maailmapolitseiniku rolli suhtes, siis võime toonase investeeringu kindlalt korstnasse kirjutada.

Pean tunnistama, et ei oska kogu sellest heidutuse, usutavuse, tõsiseltvõetavuse, «jõu keeles rääkimise» jne näitemängust päriselt aru saada. Vaateviise on kahesuguseid. Esiteks, et Venemaa agressiivne retoorika ja julgeolekuhirm on bluff, NATO on igal juhul tugevam, ning kui NATO näitab oma kindlat kaitsetahet, siis peab Venemaa lõpuks rahunema. Teise vaateviisi järgi on nii, et kui Venemaa tahaks tõesti NATOt alandada ja lõhestada, siis pakub selleks suhteliselt ohutu võimaluse just Eesti ja Baltikum. (Ma ei suuda enam üles leida üht 1990ndatel kirjutatud hirmutavalt ettenägelikku Ameerika militaarulmepõnevikku, milles maailmasõja päästab valla just venelaste sissetung Eestisse sooviga NATO-le kohta kätte näidata.)

Kui jälgida ametlikku retoorikat, siis see kulgeb mingis bipolaarses tsüklis: Eesti on kaitstum kui kunagi varem, meie liitlased tulevad meile kindlasti appi, kaitseplaanid on olemas jne – seda on kinnitatud juba ammuilma. Siis öeldakse, et Tallinn on äravõetav nelja tunniga, NATO väed ei sobi hübriidsõjaks ning Vene droonid ja kaunitar-spioonid on meid juba sisse piiranud. Vägisi tekib tunne, et tegu on näitemänguga, «psühholoogilise sõjaga», aga selle publik ei ole niivõrd Venemaa ega lääneliitlased, vaid Eesti üldsus, keda vaheldumisi hirmutatakse ja rahustatakse. See on justkui rahva peal teostatav kasvatustöö.

Iraagi sõja kõige tuntavam tagajärg on ISISe tõus, aga ma ei kujuta ette, et Eestil selle vastu tegutsemisel üldse mingit rolli olla saaks. Sellegipoolest on meiegi kommentaatorite seas näha maagilist mõtlemist, mille järgi islami ja moslemite halvustamine oleks esimene samm terrorismist jagusaamisel. Meenutagem, et moslemeid on maailmas poolteist miljardit, Lääs saab nende hulgas toimuvaid arenguid mõjutada vähe, nende haigused tuleb neil endal läbi põdeda ja hea, kui haiguskoldeid annaks lokaliseerida. Lähis-Idasse maavägede viimine on ebapopulaarne idee isegi USAs, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Ja tundub, et kõike seda, mida ilma maavägedeta teha saab, praegu ka tehakse.

* Mida oleme Iraagi sõjast võitnud? – Eesti Ekspress, 26. X 2005; Millal taganeda Iraagist? – Delfi, 19. XII 2006; Kaotusepikendus Iraagis. – Delfi, 18. I 2007.