Me alustasime oma väikese meeskonnaga TS laevades tööd eelmise aasta lõpus. Meile anti aega 10 kuud ettevõte üles ehitada. Laual olid kaks lepingut: üks laevaehitusleping ja teine piletisüsteemi oma. Me hakkasime minema nn enda kogemuse baasilt ja õppides tänaselt vedajalt, nendelt, kes on juba kirjutanud ühe peatüki Eesti merenduse ajaloost.
See, kui palju siis ikkagi laevu Eestisse täpselt õigeks ajaks jõuab, on küll närvesööv, aga mitte kõige olulisem küsimus. Oluline on, et nad tuleks kvaliteetsed ja et 1. oktoobril parvlaevaliiklus seisma ei jääks. Pole ka saladus, et oleme valmistunud kõige mustemaks stsenaariumiks, aga me oleme valmis. Just selle pärast, et iga kaotatud päev kvaliteedi nõudmiseks praegu on võidetud aasta tulevikus.
Me unustame ära kõige selle tralli keskel, et ühel hetkel on need neli uut laeva siin olemas. Vanad merekarud, kes neid uusi laevu on käinud tehastes vaatamas ja lähemalt tutvust teinud ütlevad, ning kelle käest just tihti kiitust ei tule, – need laevad kakkavad eestlastele meeldima. Peale seda lauset on hea ka pühapäeval kell 7 hommikul töölaua taha tulla.
Kui ostame mõne vana talukompleksi, siis on seal palju emotsiooni. Kindlasti vaatame alati ka hinda, aga millega me tavaliselt hinnasilti vaadates eksime, on investeeringu suurus. Vana talu taastamine võtab üldjuhul kaks korda rohkem raha, kui oleme arvestanud. Laevaga on lihtsam. Igale laevaostule eelneb põhjalik inspektsioon, sellele järgneb alati aruanne, mis ei koosne üldisest hinnangust, vaid ka laeva vigade loetelust, investeeringutest ja võimalikust elueast.
Neljapäeva õhtul jäin suure põnevusega vaatama TV3 uudiseid. Uudiste päevaküsimus oli, kas Regula ost oli õige või vale. Rahvas arvas kindlasti, et see oli õige või vähemalt vajalik ost, mida ei saanud tegemata jätta (56 protsenti pidas ostu õigeks – toim). Siit ehk ka kõigile arvamusliidritele väike tagasiside. Kuulake rahvast, rahval on õigus.