:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Usun, et 250 aasta pärast nauditakse lavalaudadel meie praaminduse komejanti sama elavalt kui praegu Carlo Cozzi surematut kolme apelsini lugu. Kuid käimasoleva praamijandi piletiraha tuleks pealtvaatajaile tagasi maksta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Eks saarlased peavad oma muresid ja rõõmusid ikka heade naabritega ühiselt jagama. Kadedaks teeb vaid see, et kõikide märkide järgi peaks jõudma suursaarte ja mandri vahelistele liinidele kõigepealt kohale hiidlastele tellitud tehasesoe Leiger.
Kuid saarlastel on hiidlastele vastu panna Vana Raud ise, 45. juubelit tähistav auväärne Regula. 20 aastat tagasi tähistas selle liinile tulek nõukogude tankipraami-ajastu lõppu Läänemerel. Kahtlustan, et siin võib mängus olla riigi strateegiline salaplaan võtta kasutusele ka veneaegsed tankipraamid, kuna ameeriklaste tanke on juba Eestimaal nähtud ja neid võib ka saartel vaja minna.
Endine praamindusminister Parts arvas küll, et Vana Raud on väsinud, aga teadjamad teavad – ta liigub siiski. Mäletan, et keskajal põletati keegi peale sellise lause ütlemist tuleriidal ära. Niisiis, esimene uue praamiajastu armaada lipulaev on kohal – igivana Regula. Ja kui lipulaevaga peaks tõesti midagi hullu juhtuma, küllap renditakse sellele abiks vana lombakas Ionas, mida lähetatakse parajasti ühest remondidokist teise.
Nagu TS Laevade juht Kaido Padar sõnas, tegutsetakse kõige mustema stsenaariumi kohaselt. Peab aga ütlema, et ega valget stsenaariumi polnudki olemas, kõik oli algusest saati mustemast must. Justnagu Tallinna Sadama jamadest vähe oleks, raputati ka Poola laevaehitustehase juhtkonda ja osa Türgi praamiehitajaid olevat kuulujuttude kohaselt osutunud isegi riigipöörajaiks. Just sellises väikeses ja mustas maailmas me elamegi.
Surematu Carlo Gozzi lavateose lõbus jant kolmest apelsinist on haakuvas kooskõlas praegu meie riigis lavastatava parvlaevasaagaga. Truffaldino Leedo on suutnud lisaks prints Tartagliale naerma ajada kogu eesti parvlaevanduse vodevilli pealtvaatajad.
Leedol õnnestus oma kolm apelsini (kolm miljonit puhast) elegantselt välja mängida, müües Regula enne mahakandmist riigile. See oli magus kättemaks neile, kes üritasid vargsi Leedo taskust nelja sidrunit (neli miljonit musta) varastada. Sidrunid osutusid sootuks hapudeks, nagu nad tegelikult ongi ja need vahetati magusate apelsinide vastu. Näib, et lõunamaiste viljade poes hakatakse mustale stsenaariumile erksamaid värve peale võõpama.
Kuid saarlased peaksid olema tänulikud Leedole, et nende turuväärtus on kahekordistunud – saarlasi tuleb vedada nüüd kaks korda kallima Regulaga, kui oli selle soetushind. Majandusminister Kristen Michalil oli selgitus varnast võtta – tema ostetud korteri hind olevat ka aastatega kahekordistunud. Sellest avastusest tuleneb omakorda uudne börsiseadus – raua hind roostetades tõuseb. Ennustan toormebörsidel enneolematut paanikat.
/nginx/o/2016/07/27/5663383t1h1f1f.jpg)
Aga eks saarlased ole omakorda kolmekordselt targemaks saanud – poliitikute mesijuttu ei saa väga tõsiselt võtta. Pannes kõrvuti kolm parvlaevaministrit – Parts, Palo, Michal ja kuulates ära nende versioonid eesti parvlaevandusest, siis pärast seda on kõige targem tegu minna ajas kakssada viiskümmend aastat tagasi ja nautida Nüganeni lavastatud kolme apelsini komejanti.
Keskerakondlasel Jaanus Karilaiul oli tuline õigus pärida: «Miks kedagi ei huvita Rahandusministeeriumi hangete järelevalve osakonna akt, mis fikseeris parvlaeva liiniveo hanke õigustühisuse?» See akt jõudis kehtida vaid ühe öö, sest kui poliitikud on midagi otsustanud, ega mingid ametnikud saa ometi hädapidurit tõmmata. Seda illustreerivad justnimelt eelnimetatud kolm praamindusministrit – kolm parteid, kolm maailmavaadet, kolm parvlaevavaadet ja neli arvamust.
Tegelikult, leidus inimene, keda mainitud akt huvitas. Leedot ärgitas see esitama oma Väinamere Liinidega kaebuse hanke võitjale (TS Laevad ja TS Shipping) osutatud keelatud riigiabi kohta. Sellise turumoonutuse eest nõuab Leedo nüüd 100 mandariini (sada miljonit saamata jäänud tulu). Kuid mandariinisaak alles valmib Brüsselis ja millal ning kas üldse saagikoristuse aeg kätte jõuab – see sõltub sajast pisiasjast. Pisiasjad hakkavad Väinamere pinnale ujuma 1. oktoobri lähenedes.
Nüüd jõuame etenduses sinnamaani, et küsida – kelle käes peaks hädapiduri kohver olema? Variant ju oleks, et selleks võiks olla peaminister, kuid meie riigis pole see võimalik. Meil on peaminister lihtsalt üks ministritest ja kui konsensust pole, ei toimu midagi. Pigem kipun arvama, et kui riik tahab oma territooriumi hallata ja kui selle hulka kuuluvad ka saared (kuigi, hirmus tüütuks muutunud), siis tuleks hallatavatega (saarlastega) nõu pidada – kuidas ja mil määral kõiki riigi osiseid ja selle alamaid hallata.
Ja üleüldse, minister pole mingi otsustaja – kas tee on kitsas või vanker lai või, kas praami ramp üldse lahti käib. Minister otsustab poliitiliselt, kas ostetakse igale saarlasele kiirkaater või aerupaat, ehitatakse sild või tagatakse ühendus saartega mingil kolmandal moel. Parvlaeva pikkuse ja mootori margi panevad paika selleks koolitatud spetsialistid.
Edasi – ei minister ega ministeeriumi ametnikud pole kohaliku (piirkondliku) elu korraldajad. Võrdluseks – saarlastele on praami mootori õlitaseme seadistamine samaväärne kohaliku elu korraldamine kui Litsmetsa küla kruusatee augu lappimine. Kohaliku elu korraldajaks saab olla kohapeal tegutsev kogukond. Ja kui ei ole kohalikul (piirkondlikul) tasandil tehtud võimalikuks sellist iseotsustavat üksust luua (näiteks omavalitsuslik maakond), siis tuleb selline tekitada.
Igatahes on asjad sealmaal, et oleks aeg hakata saarlastel tegelema iseotsustusõiguse ehk piiratud autonoomia küsimustega. Saarlastel ei ole kombeks oma igapäevaeluks tarvilisi tegevusi teiste kaela veeretada. Seega, jätaks poliitikud omavahel rusikatega vehkima ja kes peab vangi minema, mingu ilusti vangi ning saarlased hakkaksid ise asjaga otsast peale.
Lõpetuseks naiivtobe küsimus – ega kellelgi pole ometi jäänud parvlaevanduse etenduses midagi arusaamatuks?... Kuulen haudvaikust. Aga ärge muretsege! Seiklusrikas seriaal «Parvlaevanduse troopilised viljad» ei kao kuhugi, uusi peatükke lisandub iga päev.
PS Ärgu hiidlased igaks juhuks kõik korraga Heltermaa sadama poole jooksu pangu – uudistama, kui lunastaja Leiger lõpuks saabub, sest saar võib kreeni minna ja saarlastel pole sobivaid praame, millega naabritele appi tulla!
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)