Vladimir Sazonov: äärmuslust on toitnud sekkumine Lähis-Ida asjadesse

Vladimir Sazonov Foto: Sille Annuk

Islamiriigi (ISIS), Al-Qaeda või nt Boko Harami jaoks on vägivald, terror ja sallimatus ideoloogia üks alusvundamente, kirjutab orientalist Vladimir Sazonov Sirbis.

Järjestikused terroriaktid šokeerivad ja vapustavad inimesi. Paljud on nördinud ja hirmunud, kasvavad umbusaldus islami ning viha Lähis-Idast saabuvate pagulaste suhtes. Seda just ISISe ideoloogid soovivad: tekitada ühiskonnas lõhenemist, vastuolusid, külvata hirmu, paanikat, võõraviha ja viia muidu hästi läbi saanud inimesed, nt moslemid ja mittemoslemid omavahel konflikti või suurendada vastuolusid šiiitide ja sunniitide vahel jne.

Usufanaatikuid on alati leidunud igal pool maailmas. Usufanatismi puhanguid on näinud kasvõi keskaegne ja varauusaegne Euroopa, mil kohati hull nõiajaht kasvas üle hüsteeriaks. Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: «Deus lo vult!» («Jumal tahab seda!»). 

Usufanaatikud suudavad ükskõik millist usku oma huvides tõlgendada ja ümber pöörata. Jõhkra terrori õigustamiseks kasutavad ISISe võitlejad sageli Koraani. Abiks on neile ka radikaalne teoloogiline ja ideoloogiline kirjandus, mis tõlgendab Koraani islamistide jaoks kasulikus võtmes. Koraanist võib leida korduvaid üleskutseid hävitada uskumatuid.

Kunagi pole aga «Jumala tahe» kutsunud esile sellist küünilist ja julma vägivalda ning sallimatust nagu tänapäeval Lähis-Idas. Tasub mõelda, mis on selle põhjus. ISISel on edukalt õnnestunud luua mõned toimivad ning mõjuvad narratiivid, mis on aidanud levitada paanikat ja värvata oma ridadesse võitlejaid Lähis-Idast, Aafrikast, Euroopast, Venemaalt jm. ISISe võitleja on kangelase ja märtrina puhas pattudest, kuna ta võitleb amoraalsuse, ateismiga, väärtuste kadumisega, st probleemidega, mida Läänest piisavalt leiab. Kangelaslik kuvand mässavast Jumala sõdalasest meelitab ligi psühholoogiliselt ebastabiilseid ja mitte just kõige parema intellektuaalse ning sotsiaalse taustaga inimesi.

Ent sugugi mitte viimase tähtsusega ei ole kriisid ühiskonnas, sõjad, usulised ja etnilised konfliktid ning pikaajalised poliitilised ja ideoloogilised pinged, majanduslikud raskused jne. Märgatav osa on siin ka välistel faktoritel, Venemaa ja lääneriikide sekkumisel Lähis-Ida asjadesse. Nõukogude vägede invasioon Afganistani 1979. aastal ja 2003. aasta sõjaline operatsioon Iraagis, Venemaa sekkumine Süüria kon­flikti 2015. aastal jm taolised avantüürid pigem lisavad ainult õli tulle. Venemaa lõikab kasu, kuna pagulaste voog suureneb ja liigub Euroopa suunas. Nõrk, hirmunud ja lõhestunud Euroopa on Putini unistus.

Lisaks on Venemaa propagandamasin siseprobleemide hajutamiseks ja Ukraina teemalt tähelepanu eemale juhtimiseks loonud narratiivi Putinist kui tugevast ja otsustusvõimelisest juhist, kes justkui ainsana suudab võidelda islamismi ning terrorismiga. Ka Läänel on Idas omad huvid.

Äärmusluse ja usufanatismi ilmingud Lähis-Idas ja Aafrikas on vastureaktsioon protsessidele, mis on selles regioonis toimunud aastakümneid.