Omaaegne kunstlik venitamine Türgi Euroopa Liiduga liitumise protsessiga maksab nüüd kätte ja on surunud Türgit tagasi Lähis-Itta, kirjutab riigikogu liige Mart Nutt (IRL).
Mart Nutt: Läänel lasub osaline süü Türgi pöördumisel Ida poole (7)
29. juuli 2016, 14:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümme aastat tagasi oli Türgi Euroopa Liidu võimalik liikmelisus palju enam tõenäoline kui praegu. Euroopa Liidu võimukoridorides ja Euroopa riikides käis Türgi liitumiskavatsuse ja liitumise võimalike tagajärgede üle elav arutelu. Kui välja jätta kurdide tagakiusamise teema, olid Türgi liitumise vastaste peamised emotsionaalsed argumendid suur moslemi kogukond, millel on õigus Euroopa Liidu sees vabalt liikuda, ning fakt, et Türgi piirist saab Euroopa Liidu välispiir.
Nüüdseks on Türgi liikmeks saamisest mõõtmatult kaugemal. Kuigi inimõiguste olukord pole Türgis sama kehv kui näiteks Venemaal ning pole võrreldav olukorraga Süürias või Iraagis, on Türgi ajakirjandusvabadus ja opositsiooniparteide tegutsemisvõimalused võrreldes 10–15 aasta taguse ajaga tugevalt halvenenud. Türgi valimised on küll olnud demokraatlikud, kuid kandideerimise võimalused võimu- ja opositsiooniparteidele pole olnud võrdsed.
Viimase arenguna on Türgi väljendanud tahet inimõiguste konventsiooni kehtivus peatada ja taastada surmanuhtlus. Juhul kui Türgi seda otsustab, pole tal Euroopa Liidu liikmelisusest mõtet niipea mõelda.
Euroopa Liidu jaoks on ilmselgelt kasulikum ilmalik ja Euroopaga samu väärtusi jagav Türgi, mis oleks sillaks Ida ja Lääne vahel, kui üha enam Lähis-Idasse pöörduv, demokraatiast kaugenev riik halveneva inimõiguste olukorraga.
Ka varasematel aastatel on Türgis olnud arreteerimisi, mille ametlik põhjendus ei ole alati olnud veenev, ent enam kui 15 000 inimese arreteerimine pärast riigipöördekatset ning väheusutavad seosed usuliider Güleni ja sõjaväe vahel on tekitanud hulga küsimusi. Kas Türgi suudab tagada kõigile arreteerituile ka õiglase kohtupidamise on suurim indikaator, mis näitab, millises suunas Türgi inimõiguste olukord areneb.
Omaaegne kunstlik venitamine Türgi Euroopa Liiduga liitumise protsessiga maksab nüüd kätte ning on surunud Türgit tagasi Lähis-Itta. Islamiseerumine Euroopas on toimunud ilma Türgita ja kardetavalt on praegu Euroopasse saabuvad moslemid radikaalsemalt meelestatud ning kehvema motivatsiooniga Euroopasse integreeruda kui türklased seda olnud oleks. Põgenikekriis on näidanud, et Euroopa Liidu liikmesriigid Kreeka ja Itaalia oma välispiiri valvata ei suuda, samas võib uskuda, et tugevate jõustruktuuridega Türgi oleks sellega paremini hakkama saanud.
Samuel Huntington on nimetanud Türgit kistud riigiks, kus omavahel võitlevad Lääs ja konservatiivne islam. Türgi ongi väga tugevate kontrastide maa, kus on tugevad sisemised pinged ja konfliktid. Läänelikele ja sekulaarsetele suurlinnadele vastandub maapiirkondade konservatiivsus. Sama näitavad tavaliselt ka valimistulemused, kus konservatiivse islami ja demokraatliku ning sekulaarse poliitika toetajate hääled jagunevad enam-vähem võrdselt.
Euroopa Liidu jaoks on ilmselgelt kasulikum ilmalik ja Euroopaga samu väärtusi jagav Türgi, mis oleks sillaks Ida ja Lääne vahel, kui üha enam Lähis-Idasse pöörduv, demokraatiast kaugenev riik halveneva inimõiguste olukorraga. Türgi NATO-liikmesus lubab siiski loota, et sidemed läänemaailmaga on edaspidigi olemas – Türgil on strateegiline vajadus olla NATOs, samuti vajab NATO Türgit.